Frustratsioon

Oh kui kiire on see maailm!
Et kogu selle infohulga seass lillkapsasalati retsept meelest ei läheks, panen selle omale siia kirja..
- 1 väike lillkapsas (600-700g)
- 1-2 hapukurki
- 1 sibul
- 10 redist (150g)
- tomati- ja paprikalõike
- 80g maitsestamata jogurtid
- 100g majoneesi
- tilli, peterselli, pipart, soola

Salatikaussi väikesteks õisikuteks jaotatud lillkapsas, hakitud hapukurk, sibul, redised, till ja petersell. Kastmeks kokku segatud jogurt ja majonees, maitsestada soola ja pipraga. Kaunistuseks tomati- ja paprikalõigud.

Allikas: Tervis. Juuli 2012.

Message to temporal lobe

Kui päris aus olla, siis tunnen hiiglama suurt survet:
-- informatsiooni ülekuhjumine;
-- teadmistevajaduse pinge;
-- ajaplaneerimismihuse madalseis;
-- tegevuste ülekoormus;
-- vaimse kabatsiteedi mõõn;
-- teadmatused;
-- iseseisvus;
-- ressursside jagamine;
-- jms.

(Lisaks: Sokid haisevad. Uni on. Keegi võiks voodilt asjad koristada. Kus mu vitamiinid on!?)

Nii väga tahaks praegu öelda, et see rong on minu jaoks liiga kiire, aga mulgi on vaja ruttu järgmisesse peatusesse jõuda. Korrutan endale: "Kannatust, Annike!" ja loodan seda järjepidevalt tehes, et kannatus ei katke.. kuni mõistan, et vahel peab vait olema.

NB! Eelmine nädal käisin jalutamas. Teel kohtasin kiiku. Ta hõikas mind. Mitu korda vaatasin tagasi ta poole. Siis taipasin, et mitte tema ei vaja mind, vaid mina teda. Andusin. Kiikusin ja naersin.
Õppetund - Elu on ilus!

Muud stressi tekitavad faktid:
- Igaüks tunneb armastuse ise ära (üks noor aga tark neiu ütles).
- Eesmärk võib olla igavene.
- Keegi meist pole loll.
- Eestis on keskmiselt üks noorsootööasutus 514 noore kohta (2009. aasta andmetel) (Noortemonitor 2009).
- Kõik ei ole reaalsuseks valmis.
- Viha on sekundaarne tunne.
- Eestis on väärtuste kriis.

Ja ikka ma mõtlen sellele kiigule. Ta käib edasi ja tagasi, üles ja alla, kiiresti ja aeglaselt. Tihti seisab. Olen veendunud, et ta teab - mis seisab, see roostetab; mis liigub, see kulub. Aga meil kõigil on ellu  midagi püsivat vaja. Ja kui see pole ilu, siis mis veel!?

Lõpetuseks:

Nii ammu pole siin olnud..

Loen oma viimast postitust ja mõtlen, et ei jõudnud isegi Iirimaa lõpetuseks midagi kirja panna. Mine tea, äkki polegi veel lõppenud siis..

Igatahes, Eesti, mu Eesimaa.

Ootan juba kevadet.
Mis ei tähenda, et mul talvel nukker olla on. Kõnnin kodust kooli (VKAsse) esimese osa maast hästi kiiresti, et teise osa saaks kõndida hästi aeglaselt. Sest nii on hea.. Eriti sellisel imelikul ajal. Koju kõnnin esimese osa kiiresti harjumusest ja teise osa aeglaselt, sest poole peal saan aru, et kiiret pole. Ja no muidugi kui naer sinu sisse tuleb, siis ei saa väga rutata ka ju. Siis tuleb toda taltsutada. Inimesed ju endiselt arvavad, et kui keegi üksi naerab, siis see on ooo-vägagi-imelik. Mul on hea olla, mis siin imelikku on!?

Aga jah, imelikud ajad on ka.
Asju juhtub ja no ma ei tea.. kummaline on kõrval seista, vaadata.

Tahaks mõista, aga mitte hukka. Tahaks aru saada!
Kuidas suured sõnad nii järsku tühistatakse? Miks? Kas seda tehakse salaja avalikult meelega? Kas kõik inimesed saavad tegelikust aru oma tegudest? Oma sõnadest? Miks asju ei arutata kui nad halvad on? Miks ignoreeritakse? Kas hirm on see, mis sunnib vaikima? Või ebamugavus? Või hirm ebamugavuse ees? Mis on meis kõigis ühist? Miks tehakse nägusid? Miks ollakse tolerantsed eba? Miks öeldakse üht, tehakse teist? Miks me varjame iseendid?


Vähemalt saan iseendast veel (jälle) aru. Sellepärast naerangi omaette. Teised ei mõistaks.

multiple personalities

täna ma suuri tähti ei trüki. lihtsalt niisama.

aga muidu.. on pohmapäev ja olen rõõmus. mitte sellepärast, et ma varsti koju tulen, vaid sellepärast et maailmas on nii palju häid asju. ma tean, et pahasid on ka, aga täna on mul neist suvam.
ja mul nii hea meel, et mul palju häid inimesi ümber on. siia juurde ütlen, et ma õnne kui saatuse heasse tahtesse ei usu, usun iseendasse ja mõtlen, et olen õiged otsused teinud (niikuinii on kõik otsused õiged, sest ka vigadest õpitakse).
kui ma 7ndal veebruaril stillorgani kino juurest koju läksin, ratta võtsin ja dundrumi kino juurde sõitsin, siis ma veel ei teadnud, et seegi õige otsus mu heade inimeste ringkonda laiendab. ega neile asjadele ju ei mõtle ka alati. igatahes on mul nüüd üks hästi toretore sõber. tean, et armastus on üks imelik asi ja mina talle definitsiooni sõnastada ei oska, aga täna ütlen kirjalikult, et mina armastan kadrit. kõigi tema heade ja veadega. mis siis, et ta ei arva, et see on naljakas, kui ma hästi purjus olen; mis siis, et ta mulle koguaeg 'loll' ütleb; mis siis, et ta vahepeal mu hellale hingele haiget teeb; mis siis, et ta arvab, et ma talle jäätist ostma pean ja mis siis, et ta täiuslik pole. keegi meist ju pole (ja ma tean, et ma ka pole!). ega mul polegi täiuslikkust vaja. mul on head sõpra vaja.

ja vot ma usun õnne kui sügavat rahulolu ning sellele usule toetudes ütlen, et olen õnnelik!

lõpetuseks lisan, et plaanisin pikemalt blogida, aga siis jääks kadri armastus veits varju ja äkki ta saaks pahaseks. ta on täna kuidagi torisemise tujus.
(tegelt ma lihtsalt ei viitsi enam kirjutada, pohmapäev siiski.)

Tsau-pakaa

Noorus

Raiskan vahel oma noorust, mõni kord ei kasuta seda kõige otstarbekamalt ja  vahel ei saa arugi, et noor olen.
Aga on hetki, mis seda meelde tuletavad (valusaid ja mõnusaid) ning mõtlema panevad.
Siia juurde ütlen ruttu, kohe, märkamatult, et elu on ilus ja on hetki (kurbi ja hirmsaid), mis meelde tuletavad, et see pole igavene.
Armastusest veel rääkima ei hakka, sest nagu Mõmmi2 ütleb, see on üks imelik asi.

Kuna veetsime üle pikapika aja Kadriga nädalavahetuse teineteisest eemal (suures igatsuses), siis pean seekord ise ka midagi kirja panema.
Kestis see mul reedest pühapäevani. Üsna mitmekesine teine, kui välja arvata see, et enamuse ajast veetsin Bavaria 33 Cruiseril soolasel veel.
Reedel 8/9 vahel olime meestega Dun Laoghaire sadamas ja alustasime teekonda Carlingfordi. Teekond polegi pikk, aga rahuliku tuulega võtab oma 8 tundi aega. Malahidel ootasid meid võistlusvaimu täis sõbrad-konkurentid. Olime päris edukad, kuni härrad oma värvilise spinnakeri üles vinnasid.
Mis seal ikka, tuul viis meid rahulikult edasi. Sain puha kapten olla ja proovisime Davidiga korda mööda silmad kinni purjetada. Peter pani meile lyric FMi (kuulan päris palju klassikat), tegi röstsaia (veits must nägi välja ja maitses sips nagu süsi) ning lõunaks lasanjet, keetis teed kitkati kõrvale ja pärast pakkus õllet. Mis põhiline, nautisime kõik koos rahulikku merd ning omi ja üksteise mõtteid.
Õhtuks olime paari navigatsiooni eksimisega ilusti õiges kohas. Parkimise Lara Happy Days kõrvale ja seadsime sammud küla poole. PJs (David andis korraliku ülevaate külast, parimatest söögikohtadest, rahvast) sõime kõhud täis, tegime veel mõned õlled ja jalutasime jaht-klubisse. Seal veel mõned õlled, kohalik live muusika ja noored härga täis purjetajad (mõned päris hotid ja mõistliku jutuga). Kuna vanem generatsioon ennast ei ilmutanud, siis mu härrad pakkusid kojumineku varianti (kartsid minu pärast ka, ega neid noori preilisid seal meremeeste seas palju ei olnud) ja polnud mulgi selle vastu midagi. Ega 8 tundi merd pole nalja asi. Kodutee purjekasse oli ilus (öös on asju!), uni magus ja uus päev ootas oma aega.
Vaatamata sellele, et David lubas laupäeval kell 7 ärgata ja võistlusreeglitega tutvuda, olin mina kell 8 esimene ärkaja. Kuulasin vaikselt muusikat, kella tiksumist, meeste nohinat ja mõeldes sõnale "nohin" mõtlesin ka muid ilusaid mõtteid, mida teiega ei jaga.
No päris varsti olid härrad ka ikka üleval. David seadis sammud külla hommikusöögile järgi (vaatamata sellele, et purjekas oli süüa korralikult ja siis veel natuke) ja Peter hakkas teeks vett keetma. Söödud, joodud, jutustatud, oli aeg võistlusteks valmistuma hakata. Lisandus meile meeskonda kohalik härra advokaat John.
Võistlusi oli 3. Kõik parajad katsumused - tuule kiiruseks vahel 0, ürita siis purjetada.
Nalja sai korralikult. Eks kui tuult ei ole, siis pole palju teha. Härrad puha tülitsesid vahel. Tülid lepitati (jah, võistluse käigus) võikude, õllede ja veiniga. Võistluste vahel mõtsime mootoriga marsruuti veits muuta, aga kus see mootorgi viib, kui aku on tühi. Nalja veel ja veel. Kuna kõik purjekad loksusid oma soodu, tuult polnud ja paadi juhtimine seetõttu aeglase võitu, siis oleksime peaaegu ühe purjekaga crashinud. Mehejõud päästis materjaalsed kahjud, aga meie hakkasime siis hoopis tagurpidi loksuma. Peter üritas probleemi lahendada oma võimsa korraliku peeruga, aga näed, ei aidanud seegi. Ootasime siis edasi tuult. Seis oli kehva. Õnneks polnud me ainsad luuserid - purjekas Happy Days sõitis põhjapidi maasse, purjekas Zuri sõitis 2 korda boisse. Kuidagi said 'asjatundjad' mootori meil ikka käima ja keset kolmandat võistlust mõtsime, et meile aitab. Sõitsime ära sadamasse.
Kokkuvõtte võistlustelt - esimesel andsime alla (aeg hakkas otsa lõppema); teisel saime viimase koha, kolmandalt lahkusime. Peter ütles lõpetuseks, et meie paadis peab häbiga lihtsalt ära harjuma. Selle peale jõime viskit ja arutasime Iiri probleeme.
Üsna pea tulid ka Lara ja lapsed ning Ann Carlingfordi. Suundusime fancy restorani, sõime head sööki, rääkisime palju reisimisest ja purjetamisest. Pärast saatsime naised koju tagasi ja läksime taas kluppi, seekord kindla eesmärgiga. Auhinnad oli ju vaja ära tuua. Jõudsime sinna hilja, aga auhindu jagati veel hiljem. Seni tegime ikka õllesid, ajasime meremeestega juttu ja mekkisime austreid. Auhindade jagamisel selgus, et meie ei saagi ju auhinda. Isegi häbi auhinna sai keegi teine. Mu härrad olid puha pettunud, et neid isegi ei mainitud.
Mis seal ikka, koju minek. Järgmine ilus öö, magus uni ja ootav päev.
Pühapäev oli juba päris õige päev. Kaua siin Iirimaal tuulevaikne ikka olla saab. Kojusõit oli vinge. Meri möllas. Raputas nii korralikult, et mu härradel süda paha. Peter kuulutas, et tema kukub kohe oksendama ja siirdus kabiini pikutama. David võttis end kokku ja ta kaame nägu sai taas oma õige värvi. Nautisime siis Auto Pilot funktsiooni ja mootor-purjetamist, sest kaksi poleks me päris hakkama saanud. Ainult peapurje püsti ja nii me murdsime läbi lainete. Horisontaalis, vertikaalis, diagonaalis - igate pidi sai oldud. Õnneks mitte valepidi. David kukkus mulle korra sülle ka, ju otsis surmahirmus kellegi hea inimese lähedust. No ja paar korda tegi mootor imelikke asju ja paar korda peksis propellergi tühja (laine loopis meid päris kõrgele). Ma valetaks, kui ütleks, et ma hirmu ei tundnud. Aga ma nautisin. Nautisin merd, nautisin hirmu. Ja pealegi teadsin, et see pole veel kõige hullem.
Õhtuks saime siiski koju, lõpuks ometi kindel maapind jalge all. Unistasime kõik juba pikemat aega soojast teest (toidust ei julgend keegi purjekal mõeldagi) ja nii meie purjeretk meestega otsa lõppeski - kodus teetassi taga tänusõnade saatel. Ilus! David andis mulle veel pudeli viskit, et juhul kui me enne mu äraminekut ei näe, siis temal oli hea meel minuga tuttavaks saada ja talle täitsa meeldib, et lapsed nüüd nii tublid on ja sõna kuulavad.

Lõpetuseks ütlen, et vahel tunnen hirmu kojutuleku ees, aga ärge põdege, naudin sedagi.
Päris varsti näeme!

Purjeid heiskama

Olen päriselt ka elevil. Mitte võlts-elevil, vaid päris kohe.
Ootusärevus puha ju.
Kohe varsti lähme Peteriga välja, saame Davidiga kokku ja lähme.
Kuni 8 tundi sõitu ja juba sihtmärgini jõudmisel võistleme soojenduseks omadega.
Hetkel küll aknast vaadates puha päike ja tuuletu seis, aga ma tean, et see muutub. Olen ju Iirimaal.

Well, good luck to me then.

Tsauka-pauka mu sõbrad!

hello, my name is human

Mhh.. no mina ei saa seegi kord vahele jätta ja ütlen, et elu on ilus.
See mitmekesine maastik, see mitmekesine inimkond.. ja mida rohkem ma saan, seda rohkem ma tahan.
Ei saa mul iial küll neist puudest, põõsastest; neist mägedest, orgudest; neist jõgedest, järvedest; kivist ja liivast; merest ja ookeanist; päikesest, kuust, tähtedest ja pilvedest; neist värvilistest majadest; neist laternapostidest; üles-alla viivatest teedest.. ei saa mul iial küll neist naljadest, neist juttudest; jagatud kogemustest ja elutarkusest; nähtud ja kogetud reaktsioonidest, emotsioonidest.. Ei saa mul iial küll!

Ja kui õpin ära, kuidas kõike seda teiegagi jagada, siis jagan. Ma ei anna alla! Ükskord ma leian viisi.

Seni võite lugeda Kadri blogist meie nädalavahetusest.
Ma lisan nii palju, et isegi kui loete seda 3 korda, siis ikkagi te ei tea.

Ja tulebki mu esimene sissekanne, millele otsustasin just lisada musikaalse poole:

Linda - mu Vaimne Ema

Täna on peaaegu läbi ja homme jälle reede, mis on juba nagu nädalavahetus. Nädalavahetus on pikk (L, P, E). Siis hakkab uus nädal. Uue nädala algus tähendab ka uue nädalavahetuse algust (Vaime Ema ütles, et kui algab nädal, siis algabki nädalavahetus), mis on jälle pikk (R, L, P). No ja siis tuleb jälle uus nädal... jne.. Point on selles, et aeg hakkab otsa saama.
Mõtlen juba praegu kui palju parem inimene ma enda jaoks olen. Teie jaoks.. ei tea.. teen ikka teiste kulul nalja.

Kirjutada ka endiselt ei viitsi, aga mõtlesin, et teen ära, siis on tehtud (Vaimne Ema tahab ka lugeda).
Teen sündmustest endiselt ainult lühikese ülevaate..

Peteril oli 2 nädalat tagasi sünnipäev, kinkisin talle ilusa roosa T-särgi. Saime kooki süüa.
Käisime Kadriga üleelmine laupäev Dublini giid-tuuril - tore pärast 9 siinveedetud kuud ka linna ajaloo ja poliitilise taustaga tutvuda. Õhtul sai iiri stiilis grillpidu (pildid näoraamatus).
Too pühapäev veetsime vaba aega kõndimisega. Lisaks säärtele treenisime iiri-ilma-talumise-piire (saime päikest, saime vertikaalset vihma, saime maru tuult, saime veel vihma ja veel tuult), arvestatava koguse naermisega kõhtu (midagi sai kohe kindlasti päris ära kõnnitud) ja veits põit (kellele väga see mõõdukas naermine ei sobinud). No ja ei saa mainimata jätta, et koduteel juhtusime märkama, et inimesed kogunevad millegi pärast teepervele. Kogunesime siis meiegi.. lihtsalt huvi pärast. Päris naljakas oli. Kuni mööda sõitis peaministri matuserong.. Mis ei tähenda, et siis enam naljakas ei olnud.

Eelmisel nädalal saatsin Marise Eesti (Maris, kas keegi tuli siis sulle üldse vastu või?). Nagu oleks ammu, aga pole ju. Liiiiii-banon a-uuuu..
Reedel käisime (endiselt Kadriga) õigel üritusel - saime brasiilia-reggae rütme ja brasiilia räppi. Kadri keelas mul härradele otsa vaadata (õppisin mitteflirtimist, ise ta edvistas korralikult), lükkas mu tantsukutse tagasi ja lisaks sellele tegi mu hellale hingele haiget. A ja päeval käisime tosse ostmas - Kadri on mu šopahoolikuks muutnud.
Laupäev möödus põhiliselt Soul Fest piknikul. Õhtul käisime house partyl, kuhu oli päris vinge DJ-set kokku taritud ja sain nautida elektroonilist muusikat (nagu Maailmas oleks olnud). Teel peole sain hästi natunatuke (üllatavalt palju) Kadri peale pahaseks - mutt ei teadnud, kus pidu on.
Pühapäeva hommikul olime teel tüdrukute brunchile (Kadri ei saanud mu peale pahaseks, kui ma asukohta ei teadnud). Päris pull üritus. Kari naisi ja maiustusi rohkem kui vaja. Hiljem läksime jälle Soul Fest piknikule. Ma kaua seekord seal ei olnud. Kiirustasin dateile - uus tsiklisõber. Too jäi pool tundi hiljaks, sest kaotas võtmed ära ja oli mingi jebla süütega. Käisin mina siis jäätist ostmas ja tagasiteel nägin, et ratas puha seisab. Saingi uue sõbra. Pakkus puha mulle oma varutsiklit. Iiri kindlustusseltsid aga sellist lõbu mulle ei luba (aastased lepingud ja suured rahasummad). Datei kirjeldan sõnaga 'kirg'. Mootorrattad on midagi, millest mul isu täis ei saa (enne kui meelest läheb, mainin, et näen enda oma nüüd juba päris tihti unes).
Kogu sellele perioodile lisan märksõnad 'jäätis', '80km vokkimist', 'elu on ilus', 'Vaimne Ema'.

Muud juttu:
* Ada sittus eile püksi, naersin ta üle. Ta on ikka nii armas.
* Ostsime uue auto - Polo, 2003, lilla.
* Kui Ada lõunauinakule saadan, siis saan talt põsele musi.
* Jamesile ei meeldi, et ma jooksmas käin - siis ta ei saagi must kunagi tugevamaks.
* Lapsed hakkavad mind igatsema, sest ma olen nii clever.
* Eile küsisin Kadrilt, kas lähme reedel šoppama (ise ka ei usu oma küsimust).
* Ilm on hea (paras, et teil kuum on).
* Sean Paul Gaultier lõhnab nii hästi.
* Ja no muidugi..    elu on ilus.. mis tähendab, et enam ma kirjutada ei viitsi.

Tsau-blau..
Kadeduseuss on ka veel sees ja no nii muuseas mainin, et 10ndast 12ndani purjetan - 11ndal on regatt.
Kadri, ma Vaimse Ema nalju kirjutada ei viitsi, teeme neid kui koos oleme.

Keepn' my head

Alles eile kirjutasin ju blogi. Ja kuidagi on eilse ja tänase vahele trüginud ikkagi 12 päeva.
Polost pole endiselt midagi kuulda ja nii ma siin siis olen.
Loen raamatuid ja mõtlen. Vaatan iseendasse, analüüsin elustikku-olustikku, püüan asjadest aru saada, vahel lihtsalt unelen ja naeran omaette.
Ei saa väga kurta.
Siiski vahel harva (aina tihemini ja varsti polegi nii harva) rallib mõtetesse mu armas-kallis Suzuki Savage (ja koos temaga kõik muu, mis mind Eestis ootab) ning häirib natu-natukene mu üldist heaolu. Tunnen tast ju puudust.

..aga mis siin ikka, ilma Suzukitagi juhtub asju.
Kas ma juba ütlesin, et hüppasin oma lemmikpüksid nr 2 batuudil katki. Täna õhtul lähen ostan uued lemmikud.
Kadri oleks nii hea eeskuju, kui ta vahel loll poleks (vaata videot).(Tegelt on ta ikkagi kuramuse hea eeskuju!)
Telefoni krediit tiksub iseenesest dataga tühjaks (ma ei kavatse uut osta). Nüüdsest on kõik vähegi Internetiga seotud settingud OFF.
Vaatamata sellele, et lugesin ajutrenni raamatu läbi, ütlen Robile ikkagi Bob.
Plaan plaane teha pole plaanis, sest ilma saab rohkem pulli. Läksime Kadriga hääletades telkima. Lõpetasime samal päeval kodus - väsinud ja märjad. (Rohkem infot saab Kadri blogist, 107nda päeva sissekandest.)
James muretseb mu pärast. Ükspäev küsis, et kellega ma Eestis abiellun.
Eile panin Ada nurka, sest tegi pahandust. Tüdruk ei saanud sealt enam ilma abita välja. Jättis näpu ukse vahele (oi, see oli niiiiiii valus).
Iirimaal võid mõnnal mai päikeselisel õhtupoolikul sörkides korraliku rahesajuga pähe saada.. venitades on jälle mõnna mai päikeseline õhtupoolik.
No ja igast asju ikka juhtub. Ma ei viitsi enam lihtsalt kirjutada.

Uue blogimiseni.

Seni mõelge, kui palju vabandusi te oma mistahes valele käitumisele leida suudate. Mõelge, kui palju vabandusi tee kuulda tahate, kui keegi teine sama valesi käitub.

Sest et..

..ilus on olla! Ikka ja jälle.. vahel ilusam kui vahel, aga ikkagi ilus.

10 ja rohkem (ma ei viitsi kokku lugada, aga mitu) inimest (kellede hulgas on ka mõni eestlane) on mult küsinud, et miks ma tagasi Eestisse lähen.
Üha raskem on midagi mõistlikku vastata. Igale mu argumendile on vastuargument. Vahel on tunne, et ma ise ka ei usu oma põhjendusi.. aga no eks mõni ongi üsna uskumatu.
Lihtsalt midagi, mis paneb mõtlema põhjustele ka üleüldiselt ja siis ma vaevlen küsimuste küüsis (vastuseid otsida ei viitsi) - mispärast vihmapilved on hallid ja rõõmupilved (Kadri sõnavarast) valged; miks eksisteerib rassism, kui nahavärv pole valikuvõimalus; miks ma naeran nii kõvasti; miks midagi teadvustades hakkad teisi rohkem jälgima ja ennast rohkem kontrollima jne...

Üleüldiselt on enesedistsipliin endliselt kehvake, aega jääb aina vähemaks ja nii palju on veel vaja ära teha.

A muud huvitavat teadmist ja teadmatust, fakte ja oletusi, huumorit ja ebahuumorit..
..no ehk siis muud möla noh:
* Brasiillased on ilusad ja tantsivad hästi!
* Dublinis on hea, sest siin on mitmekesisust ja tolerantsust (või on see pigem teiste-asjadesse-nina-mitte-toppimine).
* Iirimaa päikesetõus on vaadatud. Ilus (nagu igal pool)!
* Nägin täna kahte vikerkaart korraga (mitte esimest korda.. aga on mainimist väärt).
* Kadri on mongol (tema pärast ma blogi kirjutangi, peab kuidagi teda ka siis mainima).
* Ühel hämaral varahommikul, kui meie kõik magasime, käis meil keegi kutsumata külaline ebaseaduslikult kodus, võttis ebaseaduslikult Polo võtmed ja sõitis ebaseadlikult Pologa minema. Lara pidi hommikul trammiga tööle minema.
* James ütles mulle täna vähemalt 5 korda, et ta mind armastab. Love!
   -- Ükskord ütles enne midagi pahasti, sest ma ei lubanud krattusi teha. Ta ei vabandanud. Viilis ja ütles lihtsalt, et armastab mind (õpetan poissi sõnade eest vastutama - nõuan vabandust - ei, ma ei nõua liiga palju). Ma siis ütsin, et ma olen väga kurb, et ta mulle halvasti ütles ja ta peab mu ees vabandama, muidu ma taga ei räägi. Poiss läks puha endast välja.
Hiljem selgus, et ta tahtis lihtsalt, et ma talle ka ütleks, et ma teda armastan (ikkagi peaks enne vabandama.. a no mehed.. nad tahavadki alati lihtsalt pääseda).
* Ada ahvib Jamesi ja ütleb ka, et armastab mind, aga lisana saan temalt suuri musisid.
* James lakub magustoidu kaussi. Kas lapsed tulevad ise selle peale?
* Ada pühib tatist nina mu varukasse (James vähemalt pühib enda omasse).
* James ei saa aru, miks ma Larat ja Peterit hommikul, kui nad tööle lähevad, ei kallista.
* Mõlemad juba kuulutavad, et nad mind igatsevad - ma pole veel kuskile läinudki.
* Peter ostis võimu ja kidra vahele juhtme (lõpuks oli meeles). Ütles, et enam ma magada ei saa. Kitarri ta mängida oskab, aga no laul on see, mis õudusunenägusid põhjustab.
* Eesti keel on tal ka sorav, demonstreeris õhtusöögilauas - blablablaabrrrprrbulabulamulaTallinntšukapukaAnnikemulabula. Saime Laraga naerda.
* Lara on kuradima tark ja hea mäluga naine. Tahaks ka olla! (Tegelt ta igas valdkonnas ka niii tark pole.)
* Maailmas on praegu 195 iseseisvat riiki (teen tarkusega algust).

Bye-bye then!
Hoidke teate-küll-kuidas.

Änki-Kränki

Vaatasin just kuupäeva. 26.aprill.. wow, juba.
8 neljapäeva, 8 palgapäeva, 8 nädalavahetust.. kujutan ette.
Edasi tuleb pigem teadmatus.. aga teadmatuses on seda natukest, mida ootan kohati rohkem kui uut nädalavahetust.
Üleüldiselt mõtlen kojusõidust minimaalselt. Ma lihtsalt tean, et see juhtub. Küll lennukis mõelda jõuab.
Seni naudin veel kindlat sissetulekut, omakasupüüdmatut heateahtlikkust, naeratavat rõõmsameelsust, väljateenitud privileege ja austust ning mitmekesist maastikku.

Pikka juttu kirjutama ei hakka, sest tänagi on veel vaba päev (5. puhkepäev, ilus) ja tuleb nautida.
Teen siin ikka tööd, väljasõite, matku, natukest pidu ja rohkelt nalja.
Läheb hästi ja endiselt on ilus olla.

Munadepühast parim:
* Proovisime Oughterardis (maakodus) Peteri juhendamisel vähemalt viiel erineval viisil paati vette saada (ühte meetodit proovides oleks hoopi Polo peaaegu vees lõpetanud). Ta mõtleb keeruliselt, ebaloogiliselt ja lohakalt. Armas, et tal on nii toetav naine nagu on seda Lara.
* Kui matkarada on igav, siis tuleb see huvitavamaks teha - roni, rooma, hüppa.
* Headele inimestele on nii hea rääkida headest inimestes.
* Kadri ongi spontaansus!!
* Kui Kadri bussi peab ootama rohkem kui 30 minutit, siis tuleb brasiilia poistega house party'le minna.
* Ally on Änki-Kränki, aga ikka veel parim beatbox.
* Saime iiri härra käest sõimata, sest ta oleks oma koera oma rattaga alla ajanud. Milles meie süüdi oleme!? (Okei, jaa, me ajasime koera taga. Trükin ja naeran ning mõtlen, kas see oli minu idee.)
* Purjus galway noormeestest ei pruugi isegi uganda aktsendiga, minimaalse inglise keele oskusega, sürr väärnimedega, segaduse tekitamisega ja näkku naermisega lahti saada. A no põhiline, et endal ja teistel huvitav on.
* Enne hommikusööki tulebki kõht tühjaks jalutada (otsisime Galways sobivat söögikohta, lõpetasime seal kust alustasime).
* Me ei ole Iirmaal turistid!
* Oskan juba autoga natuke sõita, aga Kadri kihutada ei luba.
* Ally suudab päris pikalt cranky olla.
* Irimaa on ilus!
(Ma ei viitsi rohkem..)

Tsau-blau!
Varsti näemegi ju varsti.

..veereb..

Jou!

Eile oli sitt päev, aga neljapäevad ongi Kadri sõnul mõttetud, niiet suva. Saan üle.
Ja vahel on hea, kui on sellised torisemise päevad ka (ainult Jamesil ja Adal pole nii hea, sest ma olen siis kogemata veits kurjem).
Täna on ka natuke selline päev, aga ma saan sellest üle juba enne kui päev otsa lõppeda jõuab. Lubadus endale!

Aga muud juttu ka..

Hetkel näiteks imestan, kui tähtsat rolli mängivad mu elus (meie kõigi elus) teised inimesed. Teadvustan lõpuks ka selle tõsiasja kirjalikult. Vaatan enda ümber olevaid inimesi ja saan aru, kui olulisi valikuid ma oma elus teinud olen. Saan aru, kui palju rohkem ma ümbristevat teadlikult analüüsida võiksin.
Imeline on seegi, kui olulist rolli ma ise teiste elus mängin. Ilmselge, lihtne ja loogiline, aga imeline.
Mõtlen, kui palju vastutust ma kannan. Mõtlen, kas ma ise seda kõike üksi kandma peaks. Siinkohal lihtsalt tunnistan, et mõned oskavadki paremini anda, teised võtta. Mina oskan vastutust võtta, aga mitte alati ei viitsi ma seda kõike kanda. Ja tegelikult ma ei arva, et ma olen ülearu laisk või liiga mugav. Kui keegi ütleks mulle, et elu ei peagi lihtne olema, siis nüüd ma saaks sellest aru nii, et elu ei peagi raske olema. Osa vastutusest, mis pole minu vastutada, annan ära. Lubadus endale!
Ja lihtsalt illustreerimaks mu huina-muinat mainin... Ma olen enda üle väga uhke, et ma oma baka uurimustöö viimasel hetkel tegin, et ma endast 100% selle tegemisel ei andnud. See polnudki mulle nii oluline! Selle arvelt sain millelegi enda jaoks tähtsamale rohkem tähelepanu pöörata.
Panen kõrva taha - kõike lihtsalt ei jõua, ära raba end pooleks kellegi teise eesmärkide nimel, võta aeg maha ja mõtle, mis on sinu jaoks oluline, näe vaeva enda eesmärkide täitmisel.

Ja pulli ka..
1. aprillil läksime Kadriga Ally sünnale. Allyl on parim beat box ever - kuulake.
Monteerisin elus esimest korda kokku komöödia - vaadake.
Ada räägib vahel oma kujuteldavate sõpradega, loobib tokki oma kujuteldavale koerale ja jookseb eest mu kujuteldavalt ahvilt.
Ma vist pole seda ka maininud, et hoovist välja tagurdades vigastasin meie niigi katkist küljepeeglit. Sõiduoskus on 5+..
Ja vahel sõidan lastele järgi Jamesi tõukerattal (häbi tundmata).

..Sain just Peterilt sõnumi:
"Hi annike running late but hope to cach up with you later and take kids somewhere nice! So do what you have to do and I will cach you later! Hopefully 3pm ish Peter"
Esiteks, miks ma väikese tähega olen!?
Teiseks pole ta mulle öelnudki, mis kell ta täna koju tuleb (mainis lihtsalt, et äkki jõuab varem).
Kolmandaks, 'do what you have to do' - lubage lihtsalt naerda.
Neljandaks cachib ta kaks korda - üle ka pingutada ei tasu.
Ja viiendaks, olen täna lastevanemate suhtes eriti sarkastiline.

Üleüldiselt ongi päev juba parem.

Lõpetuseks - elu õpetab nii kuradima palju!
Tsau-blau!

Peaaegu oleks unustanud.. panin pilte ka üles: http://public.fotki.com/AnnikeT/.

Olen boss!

Hakkan laiskusest võitu saama.. kui üleüldiselt olen kannatamatu ja rutakas, siis siinkohal ütleks: "Tasa ja targu!"
Olen õige otsa kätte saanud ja rohkem endasse vaatama hakanud. Julgen nüüd endalegi ausalt tunnistada, et tulin Iirimaale midagi otsima - ise ennast. Palju mul SIIN neid lähedasi on, kellele midagi loogilist ja iseenesestmõistetavat öelda. Ainult ma-ise (ja mõned veel). Veel enne huumorit mainin - ma ei tulnud, et põgeneda. Ma tulin, sest ma ei osanud midagi muud peale hakata.

A pulli ja meeleolu on siin korralikut. Enamuse ajast ikka naeran, niiet olen terve.
Peter näiteks näitas Larale ahvi pilti ja ültes, et see meenutab mind.
Adaga kõndisime koolist koju ja naabriplika kõndis roosa kotiga mööda. Ada: "Hi, I like your bag." Naaber: "Hi, I like your hat." Jalutame siis mõned sammud edasi. Ada: "Do I have a bag in my head or what." Jalutame veel mõned sammud edasi... siis mul koidab ja ma purskan naerma. Tirts sai alles 3 ja iroonia juba selge.
Täna õhtusöögiks saime kõik ainult pool magustoitu, sest öösel oli Peter üles ärganud ja selle esimese poole üksi ära söönud.
Peter üles nii muuseas, et mul on päris funky'd tossud.
Maja ees haiseb meil koerasita järgi (mõni naabrikoer vist), maja taga kanasita (väetis). James hoiab nina kinni, kui me omal territooriumil viibime.
Kadri on lihtsalt naljakas (http://www.youtube.com/user/kaltsmalts#p/u/3/J1IezgBaups, http://www.youtube.com/user/kaltsmalts#p/u/2/Mf_P8aLp6T4, http://www.youtube.com/user/kaltsmalts#p/u/1/rl0qwGhgMak, http://www.youtube.com/user/kaltsmalts#p/u/4/GSVLZFnQEA8).
Ja no mu huumorit teate ise ka.

Olen boss!
Tšau!

...a ja ärge unustage, kõik ei ole nii nagu peab; kõik on nii, nagu te tahate.
..ja Elvis on kunn!

Päiksepoolses toas on soe!

Mu tuba on ainult varajastel hommikutundidel päiksepoolne (asi seegi tegelt).
Aga ühel (ja kõigil ülejäänutel) parajalt laisal pühapäeval (mis ei tähenda, et teised päevad laisad pole) saan pidžaamas lõunastades (vahel lõunastan ka laupäeviti ööriietes) ka köögiaknast tuppakiirgavat päikest (kui ta pilve taga pole) nautida. Ja NIIIII hea on! Ausalt kohe..

A ja otsustasin (juba mitmendat korda), et homme alustan mõtete klaarimisega. Näis, mis saab. Ilmselgelt on see sama raske, kui suitsetamisest loobumine. Aga ma ei anna alla!

Nii muuseas.. Käisin poes. Teenindaja küsis, kas mul on külm. Soojast südamest naratasin ja ütlesin, et ei ole, mul käed lihtsalt ongi vahel külmad.
Kodumaalased, kui ma tulen, siis olge ka mu vastu soojad, eksju. Ma üldse ei kritiseeri ega midagi.. aga päriselt ka on endal toredam olla.

Tsau-blau. Seiklustest räägin, kui neid tuleb. Praegu veel üritan laiskusega toime tulla (jaa, Annike, ma tean, et sa väga ei pinguta selle nimel, aga kamoon, sa oled blogis teistele lubanud. Püüa siis olla ikka!)

Jälle reede

Reede reede järel. Koguaeg ainult reeded. Müstika!

Eile oli vähemalt +14 kraadi sooja (Kadri andmetel +18). Päikesepõletust õnneks ei saanud.
Käisin ahviperega loomaaias ahve vaatamas:
* James kardab tarantleid, mu arust on nad küll nunnud.
* Ada võtaks koju tiigri, kui too teda ära ei sööks.
* Tore on loomi vaadata, aga loomaaed on veits ikka kurb koht ka.
-- Ooja Peter tahtis mulle tipptunnil trikki näidata ja kiiret teed pidi koju sõita. Feilis täiega - ütleme, et 13 km ja vähemalt 2 tundi sõitu.
(Harjutan konspekteerimist, et meelest ära ei läheks.)

Nii üleüleüldiselt.. viimasel ajal on vahel tihti koguaeg siuke tunne, nagu oleks armunud.
A ja ostsin tennised.. ja multivitamiine.

Ilu on ilus.
Läheb ikka veel hästi ja varsti näeme. Igatsen teid vahel natuke. Hoidke!

I have good news and good news..

Hea uudis on see, et täna paistab päikest (eile vihmas terve päev)..
..ja no siis see hea uudis on, et mul on hea olla.
Ahah, ajee!


'I have good news and good news,' on muide Jamesi geniaalsus, aga tal tuli kogemata. Teine pidi tegelt bad news olema. Ja ta puha ütles mitu korda good news and good news, pidi ikka korralikult pingutama, et bad news ka tuleks.

Ja üks õhtu pasandas ta mul peldiku põrandale veits. Toimetasin köögis, kui tal juhtus midagi. Kutsus mu siis kohale. Mul oli: "OPPAAA.. mis siin juhtus?" Ta kohe hakkas seletama pikalt ja põhjalikult. Suht vinge oli teda vaadata ja kuulata. Pasa koristasin ka ära. No ja Ada muidugi kõrval koguaeg korrutas: "James did a poo in his pants, I don't do that."

Eile õhtul keksis James nagu väike ahvike ringi. Pidi puha magama, a tuli meil õhtusöögi ajal alla ja kargas. Ma ei suutnud jälle oma naeru tagasi hoida, purskas vägisi välja.

Ja Adast niipalju, et ta on meil nüüd ju  3-aastane.. tantrum after tantrum (peaaegu). Tujuteb ja käsutab. Mu pärast võib ta oma lunchbox'i kooli ka jätta, mina seda vedama ei hakka.. ja kui vihma ei saja, siis mina autoga ei sõida. Jäägu koju, kui jala käia ei taha.


Naer on terviseks ja hüva leili!

Ah et mu postitused hakkavad kõik ühesuguseks muutuma..

..fain, ainult sellepärast lisan veits private talk'i. Ema mul niikuinii blogi ei loe. Ja no kammoon, Hallikil on koolis vist siuke easy-breezy olla. Uurimus- ja seminaritööd on ilmselgelt juba valmis, eksole.

Aga siit see siis tuleb.. mu eraelum elu.
Käin vahel romantilistel jalutuskäikudel oma itaallasest sõbra Michelangeloga. Kaks kõige olulisemat fakti mu uuest sõbrast - tüüp omab ilusa häälega mootorratast ja teab, mis on huumor. Lisafakt - tüüp on asjalik.
Ta mootorrattaga sõita ma veel saanud pole, aga Lexusega oleme tiirutanud siin ja seal. Tutvustab mulle erinevate restoranide tualettruume, hellitab mu ajutegevust Lazy Sundays'idega ja arendab mu orientatsioonivõimet (Well, you're in the wrong DART station then. .. Go straight, turn left, go straight again, turn right and whait. ... Where are you now? ... Nice, I walked towards you, obviously we used different streets. ... Okey then, look left, do you see the market place? ... jne).
..Neetud, ma rohkem eraelulisemaks tegelt ei läheks. Mõned inimesed ikka loevad ka mu blogi. Niipalju võin öelda, et abielluma me ei hakka. Aga ma räägin sulle Halliki kunagi ta huumorist ka..


Mhh.. ja lõppkokkuvõttes on seegi blog sama.
A no ma ainult sellepärast blogingi, et te teaks, et mul siin kaugel kõik endiselt lux on.
Tšillin inimestega, üllatan ennast ja teisi, käin ja toimetan natuke, majandan lapsi, olen vahel tihti arutu ja enamuse ajast naeran. Noh, et olen ikka endiselt mina ise. Blogi seisukohalt iseloomustan end põhiliselt sõnaga 'laisk'. Ja on asju, mida ma Internetiga jagada ei taha ka...


Böäu. Tervitan teid kõiki ja hoidke kõva. Olen seekord ise pai.
Tsauks!

Complete Idiot's Guide To Managing Your Time

Loen raamatust, kuidas aega mõistlikumalt kasutada.
Mitte, et ma sealt midagi väga uut leiaks, aga hea on lihtsaid ja ammu teada asju tõdeda. Asju, mis panevad mõtlema. Näiteks see, et aeg pole raha, aeg on elu.. või see, et raha tuleb ja läheb, aga aeg ainult läheb. Ma ju tean seda kõike, vahel lihtsalt ei mõtle nii..

Aga muidu on endiselt hea (ei väsi kordamast).
Käisin poolakatega dringil ja sain teada, et meil siin külapubis töötab üks neiu Eestlane.
..ja käisin kohtingul lapsehoidjast neiu Eestlasega nr 2 (kes on ühlasi mu uus eeskuju ja juba enne tutvumist motiveerib intensiivset sporti tegema).
Tore on kaubanduskeskuses kõva häälega eesti keeles rääkida.
Veel toredam on uute inimestega tutvuda (ma ei mõtle pelgalt eestlastega).
Mitte ainult elu ei ole huvitav, inimesed on ka (kordamine on tarkuse ema).. vahel tahab seegi meelest minna, eriti kui keegi Üks Inimene on eriti vinge.

Kõik muu on ka tibens-tobens. Ei viitsi endiselt pikalt jutustada..
Olge paid ja efektiivsed. Ma lähen poodi.

Uudiseid..

..võite lugeda Postimehest.

A mul läheb hästi.
Ma ei saagi enam aru millal üks nädal läbi saab ja teine algab.Mõnikord kontrollin, mis aasta on; vahel mitu korda päevas vaatan kalendrist, mis kuu on, ja üsna totter on juba hommikuti pereemalt nädalapäevi pärida.. Hoian ajal silma peal, aga ikkagi tundub, et mõni tund, mõni päev, mõni kuu (aastad veel mitte) on kuskile kadunud, on vahele jäänud.
Sellepärast ongi mul blogis augud.. ärge pahandage, eks.

Olen veits Iirimaad nüüd mõnusate ilmadega avastanud. Dublinit ja selle ümbrust põhiliselt. Kaugemale jõuan veel varsti-varsti. Selgus, et ma peaks ikkagi plaane tegema, siis jõuab rohkem (ma ise pole selles veel nii kindel).

Ja no juba ma väsisingi blogimisest ära (liiga pikk paus!?).. Igatahes üritan siin veits rohkem toimetada, tuleb seni sitast välja ja plaan teha plaani lükkub pidevalt edasi.

..Ma ei suuda isegi sujuvat juttu teile toota.
Nii.. võtan end nüüd kokku..
..
(ei viitsi...).

Ja proovin uuesti..
...
(ikka veel ei viitsi..).

A okei.. On palju ägedaid asju juhtunud, millest ma teile kirjutada ei viitsi. Kui näeme, siis äkki räägin.

Ja niimuuseas rubriiki panen kirja selle, et käisin täna jooksmas ja nägin rebast.

Lennart: "See ei mahu mulle lihtsalt pähe!"

Taastõden - elu on ime(line) - need seiklused, see ilu, tunded, emotsioonid ja reaktsioonid, inimesed ja nende mõtted, päike ja meri, teadus ja teadvus... kõik käib üles-alla, edasi-tagasi, siia-sinna, sinka-vonka... See on nii vinge!

Ja käisin Eestis. Hea oli!
Nüüd olen jälle Dublinis. Hea on!
A need 'head' on täiesti kaks erinevat 'head'. See ongi see, mis mulle pähe ei mahu. Saa siis aru..

No ja üleüldiselt..
..Sel samal päeval kui ma Eesti lendasin ja O'Neilid kaheks nädalaks hülgasin, jooksis Ada peaga vastu lauda (vms) ja Peter pidi taga haiglas käima. Jäta veel pereisa lastega, eks.
  (Eestis juhtunud ägedatest asjadest ma lihtsalt rääkida ei jaksa. Liiga palju!)
..Tagasi Dublinisse siia majja jõudes kuulsin lastelt esimese asjana, et homme on mu eriline/tähtis päev (sünnipäev). Ja no sünnipäeval sain küünlaid puhuda oma šokolaadikoogilt, õppisin uue sünnipäevalaulu selgeks (James kuskilt multikast oli kuulnud.. laulan seda siiani endale) ja nüüdsest on mul võimalus hästi lõhnada (kui ma vaid viitsiks..).
..James ise on juba elevil enda sünnipäeva pärast.. sinnani on 7 nädalat veel aega. Laste rõõmud!
..Eile Scooby Dood vaadates märkasin, et meil kolmel - mul, Jamesil ja Adal - on kõigil triibulised sokid. Mainisin lastele ka. James nii muuseas kostis siis, et see on märk tõelisest armastusest.

A.. ja siin on päike, roheline muru, ringi vuravad tsiklid ja toredad inimesed.

Lõpetuseks: Aitäh, Maris! Nii hea oli su peal lennukis pikutada ja kõrgel päikest nautida.

Tšau-blau!