Frustratsioon

Oh kui kiire on see maailm!
Et kogu selle infohulga seass lillkapsasalati retsept meelest ei läheks, panen selle omale siia kirja..
- 1 väike lillkapsas (600-700g)
- 1-2 hapukurki
- 1 sibul
- 10 redist (150g)
- tomati- ja paprikalõike
- 80g maitsestamata jogurtid
- 100g majoneesi
- tilli, peterselli, pipart, soola

Salatikaussi väikesteks õisikuteks jaotatud lillkapsas, hakitud hapukurk, sibul, redised, till ja petersell. Kastmeks kokku segatud jogurt ja majonees, maitsestada soola ja pipraga. Kaunistuseks tomati- ja paprikalõigud.

Allikas: Tervis. Juuli 2012.

Message to temporal lobe

Kui päris aus olla, siis tunnen hiiglama suurt survet:
-- informatsiooni ülekuhjumine;
-- teadmistevajaduse pinge;
-- ajaplaneerimismihuse madalseis;
-- tegevuste ülekoormus;
-- vaimse kabatsiteedi mõõn;
-- teadmatused;
-- iseseisvus;
-- ressursside jagamine;
-- jms.

(Lisaks: Sokid haisevad. Uni on. Keegi võiks voodilt asjad koristada. Kus mu vitamiinid on!?)

Nii väga tahaks praegu öelda, et see rong on minu jaoks liiga kiire, aga mulgi on vaja ruttu järgmisesse peatusesse jõuda. Korrutan endale: "Kannatust, Annike!" ja loodan seda järjepidevalt tehes, et kannatus ei katke.. kuni mõistan, et vahel peab vait olema.

NB! Eelmine nädal käisin jalutamas. Teel kohtasin kiiku. Ta hõikas mind. Mitu korda vaatasin tagasi ta poole. Siis taipasin, et mitte tema ei vaja mind, vaid mina teda. Andusin. Kiikusin ja naersin.
Õppetund - Elu on ilus!

Muud stressi tekitavad faktid:
- Igaüks tunneb armastuse ise ära (üks noor aga tark neiu ütles).
- Eesmärk võib olla igavene.
- Keegi meist pole loll.
- Eestis on keskmiselt üks noorsootööasutus 514 noore kohta (2009. aasta andmetel) (Noortemonitor 2009).
- Kõik ei ole reaalsuseks valmis.
- Viha on sekundaarne tunne.
- Eestis on väärtuste kriis.

Ja ikka ma mõtlen sellele kiigule. Ta käib edasi ja tagasi, üles ja alla, kiiresti ja aeglaselt. Tihti seisab. Olen veendunud, et ta teab - mis seisab, see roostetab; mis liigub, see kulub. Aga meil kõigil on ellu  midagi püsivat vaja. Ja kui see pole ilu, siis mis veel!?

Lõpetuseks:

Nii ammu pole siin olnud..

Loen oma viimast postitust ja mõtlen, et ei jõudnud isegi Iirimaa lõpetuseks midagi kirja panna. Mine tea, äkki polegi veel lõppenud siis..

Igatahes, Eesti, mu Eesimaa.

Ootan juba kevadet.
Mis ei tähenda, et mul talvel nukker olla on. Kõnnin kodust kooli (VKAsse) esimese osa maast hästi kiiresti, et teise osa saaks kõndida hästi aeglaselt. Sest nii on hea.. Eriti sellisel imelikul ajal. Koju kõnnin esimese osa kiiresti harjumusest ja teise osa aeglaselt, sest poole peal saan aru, et kiiret pole. Ja no muidugi kui naer sinu sisse tuleb, siis ei saa väga rutata ka ju. Siis tuleb toda taltsutada. Inimesed ju endiselt arvavad, et kui keegi üksi naerab, siis see on ooo-vägagi-imelik. Mul on hea olla, mis siin imelikku on!?

Aga jah, imelikud ajad on ka.
Asju juhtub ja no ma ei tea.. kummaline on kõrval seista, vaadata.

Tahaks mõista, aga mitte hukka. Tahaks aru saada!
Kuidas suured sõnad nii järsku tühistatakse? Miks? Kas seda tehakse salaja avalikult meelega? Kas kõik inimesed saavad tegelikust aru oma tegudest? Oma sõnadest? Miks asju ei arutata kui nad halvad on? Miks ignoreeritakse? Kas hirm on see, mis sunnib vaikima? Või ebamugavus? Või hirm ebamugavuse ees? Mis on meis kõigis ühist? Miks tehakse nägusid? Miks ollakse tolerantsed eba? Miks öeldakse üht, tehakse teist? Miks me varjame iseendid?


Vähemalt saan iseendast veel (jälle) aru. Sellepärast naerangi omaette. Teised ei mõistaks.