Kui päris aus olla, siis tunnen hiiglama suurt survet:
-- informatsiooni ülekuhjumine;
-- teadmistevajaduse pinge;
-- ajaplaneerimismihuse madalseis;
-- tegevuste ülekoormus;
-- vaimse kabatsiteedi mõõn;
-- teadmatused;
-- iseseisvus;
-- ressursside jagamine;
-- jms.
(Lisaks: Sokid haisevad. Uni on. Keegi võiks voodilt asjad koristada. Kus mu vitamiinid on!?)
Nii väga tahaks praegu öelda, et see rong on minu jaoks liiga kiire, aga mulgi on vaja ruttu järgmisesse peatusesse jõuda. Korrutan endale: "Kannatust, Annike!" ja loodan seda järjepidevalt tehes, et kannatus ei katke.. kuni mõistan, et vahel peab vait olema.
NB! Eelmine nädal käisin jalutamas. Teel kohtasin kiiku. Ta hõikas mind. Mitu korda vaatasin tagasi ta poole. Siis taipasin, et mitte tema ei vaja mind, vaid mina teda. Andusin. Kiikusin ja naersin.
Õppetund - Elu on ilus!
Muud stressi tekitavad faktid:
- Igaüks tunneb armastuse ise ära (üks noor aga tark neiu ütles).
- Eesmärk võib olla igavene.
- Keegi meist pole loll.
- Eestis on keskmiselt üks noorsootööasutus 514 noore kohta (2009. aasta andmetel) (Noortemonitor 2009).
- Kõik ei ole reaalsuseks valmis.
- Viha on sekundaarne tunne.
- Eestis on väärtuste kriis.
Ja ikka ma mõtlen sellele kiigule. Ta käib edasi ja tagasi, üles ja alla, kiiresti ja aeglaselt. Tihti seisab. Olen veendunud, et ta teab - mis seisab, see roostetab; mis liigub, see kulub. Aga meil kõigil on ellu midagi püsivat vaja. Ja kui see pole ilu, siis mis veel!?
Lõpetuseks:
