Loen oma viimast postitust ja mõtlen, et ei jõudnud isegi Iirimaa lõpetuseks midagi kirja panna. Mine tea, äkki polegi veel lõppenud siis..
Igatahes, Eesti, mu Eesimaa.
Ootan juba kevadet.
Mis ei tähenda, et mul talvel nukker olla on. Kõnnin kodust kooli (VKAsse) esimese osa maast hästi kiiresti, et teise osa saaks kõndida hästi aeglaselt. Sest nii on hea.. Eriti sellisel imelikul ajal. Koju kõnnin esimese osa kiiresti harjumusest ja teise osa aeglaselt, sest poole peal saan aru, et kiiret pole. Ja no muidugi kui naer sinu sisse tuleb, siis ei saa väga rutata ka ju. Siis tuleb toda taltsutada. Inimesed ju endiselt arvavad, et kui keegi üksi naerab, siis see on ooo-vägagi-imelik. Mul on hea olla, mis siin imelikku on!?
Aga jah, imelikud ajad on ka.
Asju juhtub ja no ma ei tea.. kummaline on kõrval seista, vaadata.
Tahaks mõista, aga mitte hukka. Tahaks aru saada!
Kuidas suured sõnad nii järsku tühistatakse? Miks? Kas seda tehakse salaja avalikult meelega? Kas kõik inimesed saavad tegelikust aru oma tegudest? Oma sõnadest? Miks asju ei arutata kui nad halvad on? Miks ignoreeritakse? Kas hirm on see, mis sunnib vaikima? Või ebamugavus? Või hirm ebamugavuse ees? Mis on meis kõigis ühist? Miks tehakse nägusid? Miks ollakse tolerantsed eba? Miks öeldakse üht, tehakse teist? Miks me varjame iseendid?
Vähemalt saan iseendast veel (jälle) aru. Sellepärast naerangi omaette. Teised ei mõistaks.
