Lennart: "See ei mahu mulle lihtsalt pähe!"

Taastõden - elu on ime(line) - need seiklused, see ilu, tunded, emotsioonid ja reaktsioonid, inimesed ja nende mõtted, päike ja meri, teadus ja teadvus... kõik käib üles-alla, edasi-tagasi, siia-sinna, sinka-vonka... See on nii vinge!

Ja käisin Eestis. Hea oli!
Nüüd olen jälle Dublinis. Hea on!
A need 'head' on täiesti kaks erinevat 'head'. See ongi see, mis mulle pähe ei mahu. Saa siis aru..

No ja üleüldiselt..
..Sel samal päeval kui ma Eesti lendasin ja O'Neilid kaheks nädalaks hülgasin, jooksis Ada peaga vastu lauda (vms) ja Peter pidi taga haiglas käima. Jäta veel pereisa lastega, eks.
  (Eestis juhtunud ägedatest asjadest ma lihtsalt rääkida ei jaksa. Liiga palju!)
..Tagasi Dublinisse siia majja jõudes kuulsin lastelt esimese asjana, et homme on mu eriline/tähtis päev (sünnipäev). Ja no sünnipäeval sain küünlaid puhuda oma šokolaadikoogilt, õppisin uue sünnipäevalaulu selgeks (James kuskilt multikast oli kuulnud.. laulan seda siiani endale) ja nüüdsest on mul võimalus hästi lõhnada (kui ma vaid viitsiks..).
..James ise on juba elevil enda sünnipäeva pärast.. sinnani on 7 nädalat veel aega. Laste rõõmud!
..Eile Scooby Dood vaadates märkasin, et meil kolmel - mul, Jamesil ja Adal - on kõigil triibulised sokid. Mainisin lastele ka. James nii muuseas kostis siis, et see on märk tõelisest armastusest.

A.. ja siin on päike, roheline muru, ringi vuravad tsiklid ja toredad inimesed.

Lõpetuseks: Aitäh, Maris! Nii hea oli su peal lennukis pikutada ja kõrgel päikest nautida.

Tšau-blau!