Noorus

Raiskan vahel oma noorust, mõni kord ei kasuta seda kõige otstarbekamalt ja  vahel ei saa arugi, et noor olen.
Aga on hetki, mis seda meelde tuletavad (valusaid ja mõnusaid) ning mõtlema panevad.
Siia juurde ütlen ruttu, kohe, märkamatult, et elu on ilus ja on hetki (kurbi ja hirmsaid), mis meelde tuletavad, et see pole igavene.
Armastusest veel rääkima ei hakka, sest nagu Mõmmi2 ütleb, see on üks imelik asi.

Kuna veetsime üle pikapika aja Kadriga nädalavahetuse teineteisest eemal (suures igatsuses), siis pean seekord ise ka midagi kirja panema.
Kestis see mul reedest pühapäevani. Üsna mitmekesine teine, kui välja arvata see, et enamuse ajast veetsin Bavaria 33 Cruiseril soolasel veel.
Reedel 8/9 vahel olime meestega Dun Laoghaire sadamas ja alustasime teekonda Carlingfordi. Teekond polegi pikk, aga rahuliku tuulega võtab oma 8 tundi aega. Malahidel ootasid meid võistlusvaimu täis sõbrad-konkurentid. Olime päris edukad, kuni härrad oma värvilise spinnakeri üles vinnasid.
Mis seal ikka, tuul viis meid rahulikult edasi. Sain puha kapten olla ja proovisime Davidiga korda mööda silmad kinni purjetada. Peter pani meile lyric FMi (kuulan päris palju klassikat), tegi röstsaia (veits must nägi välja ja maitses sips nagu süsi) ning lõunaks lasanjet, keetis teed kitkati kõrvale ja pärast pakkus õllet. Mis põhiline, nautisime kõik koos rahulikku merd ning omi ja üksteise mõtteid.
Õhtuks olime paari navigatsiooni eksimisega ilusti õiges kohas. Parkimise Lara Happy Days kõrvale ja seadsime sammud küla poole. PJs (David andis korraliku ülevaate külast, parimatest söögikohtadest, rahvast) sõime kõhud täis, tegime veel mõned õlled ja jalutasime jaht-klubisse. Seal veel mõned õlled, kohalik live muusika ja noored härga täis purjetajad (mõned päris hotid ja mõistliku jutuga). Kuna vanem generatsioon ennast ei ilmutanud, siis mu härrad pakkusid kojumineku varianti (kartsid minu pärast ka, ega neid noori preilisid seal meremeeste seas palju ei olnud) ja polnud mulgi selle vastu midagi. Ega 8 tundi merd pole nalja asi. Kodutee purjekasse oli ilus (öös on asju!), uni magus ja uus päev ootas oma aega.
Vaatamata sellele, et David lubas laupäeval kell 7 ärgata ja võistlusreeglitega tutvuda, olin mina kell 8 esimene ärkaja. Kuulasin vaikselt muusikat, kella tiksumist, meeste nohinat ja mõeldes sõnale "nohin" mõtlesin ka muid ilusaid mõtteid, mida teiega ei jaga.
No päris varsti olid härrad ka ikka üleval. David seadis sammud külla hommikusöögile järgi (vaatamata sellele, et purjekas oli süüa korralikult ja siis veel natuke) ja Peter hakkas teeks vett keetma. Söödud, joodud, jutustatud, oli aeg võistlusteks valmistuma hakata. Lisandus meile meeskonda kohalik härra advokaat John.
Võistlusi oli 3. Kõik parajad katsumused - tuule kiiruseks vahel 0, ürita siis purjetada.
Nalja sai korralikult. Eks kui tuult ei ole, siis pole palju teha. Härrad puha tülitsesid vahel. Tülid lepitati (jah, võistluse käigus) võikude, õllede ja veiniga. Võistluste vahel mõtsime mootoriga marsruuti veits muuta, aga kus see mootorgi viib, kui aku on tühi. Nalja veel ja veel. Kuna kõik purjekad loksusid oma soodu, tuult polnud ja paadi juhtimine seetõttu aeglase võitu, siis oleksime peaaegu ühe purjekaga crashinud. Mehejõud päästis materjaalsed kahjud, aga meie hakkasime siis hoopis tagurpidi loksuma. Peter üritas probleemi lahendada oma võimsa korraliku peeruga, aga näed, ei aidanud seegi. Ootasime siis edasi tuult. Seis oli kehva. Õnneks polnud me ainsad luuserid - purjekas Happy Days sõitis põhjapidi maasse, purjekas Zuri sõitis 2 korda boisse. Kuidagi said 'asjatundjad' mootori meil ikka käima ja keset kolmandat võistlust mõtsime, et meile aitab. Sõitsime ära sadamasse.
Kokkuvõtte võistlustelt - esimesel andsime alla (aeg hakkas otsa lõppema); teisel saime viimase koha, kolmandalt lahkusime. Peter ütles lõpetuseks, et meie paadis peab häbiga lihtsalt ära harjuma. Selle peale jõime viskit ja arutasime Iiri probleeme.
Üsna pea tulid ka Lara ja lapsed ning Ann Carlingfordi. Suundusime fancy restorani, sõime head sööki, rääkisime palju reisimisest ja purjetamisest. Pärast saatsime naised koju tagasi ja läksime taas kluppi, seekord kindla eesmärgiga. Auhinnad oli ju vaja ära tuua. Jõudsime sinna hilja, aga auhindu jagati veel hiljem. Seni tegime ikka õllesid, ajasime meremeestega juttu ja mekkisime austreid. Auhindade jagamisel selgus, et meie ei saagi ju auhinda. Isegi häbi auhinna sai keegi teine. Mu härrad olid puha pettunud, et neid isegi ei mainitud.
Mis seal ikka, koju minek. Järgmine ilus öö, magus uni ja ootav päev.
Pühapäev oli juba päris õige päev. Kaua siin Iirimaal tuulevaikne ikka olla saab. Kojusõit oli vinge. Meri möllas. Raputas nii korralikult, et mu härradel süda paha. Peter kuulutas, et tema kukub kohe oksendama ja siirdus kabiini pikutama. David võttis end kokku ja ta kaame nägu sai taas oma õige värvi. Nautisime siis Auto Pilot funktsiooni ja mootor-purjetamist, sest kaksi poleks me päris hakkama saanud. Ainult peapurje püsti ja nii me murdsime läbi lainete. Horisontaalis, vertikaalis, diagonaalis - igate pidi sai oldud. Õnneks mitte valepidi. David kukkus mulle korra sülle ka, ju otsis surmahirmus kellegi hea inimese lähedust. No ja paar korda tegi mootor imelikke asju ja paar korda peksis propellergi tühja (laine loopis meid päris kõrgele). Ma valetaks, kui ütleks, et ma hirmu ei tundnud. Aga ma nautisin. Nautisin merd, nautisin hirmu. Ja pealegi teadsin, et see pole veel kõige hullem.
Õhtuks saime siiski koju, lõpuks ometi kindel maapind jalge all. Unistasime kõik juba pikemat aega soojast teest (toidust ei julgend keegi purjekal mõeldagi) ja nii meie purjeretk meestega otsa lõppeski - kodus teetassi taga tänusõnade saatel. Ilus! David andis mulle veel pudeli viskit, et juhul kui me enne mu äraminekut ei näe, siis temal oli hea meel minuga tuttavaks saada ja talle täitsa meeldib, et lapsed nüüd nii tublid on ja sõna kuulavad.

Lõpetuseks ütlen, et vahel tunnen hirmu kojutuleku ees, aga ärge põdege, naudin sedagi.
Päris varsti näeme!