Keepn' my head

Alles eile kirjutasin ju blogi. Ja kuidagi on eilse ja tänase vahele trüginud ikkagi 12 päeva.
Polost pole endiselt midagi kuulda ja nii ma siin siis olen.
Loen raamatuid ja mõtlen. Vaatan iseendasse, analüüsin elustikku-olustikku, püüan asjadest aru saada, vahel lihtsalt unelen ja naeran omaette.
Ei saa väga kurta.
Siiski vahel harva (aina tihemini ja varsti polegi nii harva) rallib mõtetesse mu armas-kallis Suzuki Savage (ja koos temaga kõik muu, mis mind Eestis ootab) ning häirib natu-natukene mu üldist heaolu. Tunnen tast ju puudust.

..aga mis siin ikka, ilma Suzukitagi juhtub asju.
Kas ma juba ütlesin, et hüppasin oma lemmikpüksid nr 2 batuudil katki. Täna õhtul lähen ostan uued lemmikud.
Kadri oleks nii hea eeskuju, kui ta vahel loll poleks (vaata videot).(Tegelt on ta ikkagi kuramuse hea eeskuju!)
Telefoni krediit tiksub iseenesest dataga tühjaks (ma ei kavatse uut osta). Nüüdsest on kõik vähegi Internetiga seotud settingud OFF.
Vaatamata sellele, et lugesin ajutrenni raamatu läbi, ütlen Robile ikkagi Bob.
Plaan plaane teha pole plaanis, sest ilma saab rohkem pulli. Läksime Kadriga hääletades telkima. Lõpetasime samal päeval kodus - väsinud ja märjad. (Rohkem infot saab Kadri blogist, 107nda päeva sissekandest.)
James muretseb mu pärast. Ükspäev küsis, et kellega ma Eestis abiellun.
Eile panin Ada nurka, sest tegi pahandust. Tüdruk ei saanud sealt enam ilma abita välja. Jättis näpu ukse vahele (oi, see oli niiiiiii valus).
Iirimaal võid mõnnal mai päikeselisel õhtupoolikul sörkides korraliku rahesajuga pähe saada.. venitades on jälle mõnna mai päikeseline õhtupoolik.
No ja igast asju ikka juhtub. Ma ei viitsi enam lihtsalt kirjutada.

Uue blogimiseni.

Seni mõelge, kui palju vabandusi te oma mistahes valele käitumisele leida suudate. Mõelge, kui palju vabandusi tee kuulda tahate, kui keegi teine sama valesi käitub.