Nii ammu pole siin olnud..

Loen oma viimast postitust ja mõtlen, et ei jõudnud isegi Iirimaa lõpetuseks midagi kirja panna. Mine tea, äkki polegi veel lõppenud siis..

Igatahes, Eesti, mu Eesimaa.

Ootan juba kevadet.
Mis ei tähenda, et mul talvel nukker olla on. Kõnnin kodust kooli (VKAsse) esimese osa maast hästi kiiresti, et teise osa saaks kõndida hästi aeglaselt. Sest nii on hea.. Eriti sellisel imelikul ajal. Koju kõnnin esimese osa kiiresti harjumusest ja teise osa aeglaselt, sest poole peal saan aru, et kiiret pole. Ja no muidugi kui naer sinu sisse tuleb, siis ei saa väga rutata ka ju. Siis tuleb toda taltsutada. Inimesed ju endiselt arvavad, et kui keegi üksi naerab, siis see on ooo-vägagi-imelik. Mul on hea olla, mis siin imelikku on!?

Aga jah, imelikud ajad on ka.
Asju juhtub ja no ma ei tea.. kummaline on kõrval seista, vaadata.

Tahaks mõista, aga mitte hukka. Tahaks aru saada!
Kuidas suured sõnad nii järsku tühistatakse? Miks? Kas seda tehakse salaja avalikult meelega? Kas kõik inimesed saavad tegelikust aru oma tegudest? Oma sõnadest? Miks asju ei arutata kui nad halvad on? Miks ignoreeritakse? Kas hirm on see, mis sunnib vaikima? Või ebamugavus? Või hirm ebamugavuse ees? Mis on meis kõigis ühist? Miks tehakse nägusid? Miks ollakse tolerantsed eba? Miks öeldakse üht, tehakse teist? Miks me varjame iseendid?


Vähemalt saan iseendast veel (jälle) aru. Sellepärast naerangi omaette. Teised ei mõistaks.

multiple personalities

täna ma suuri tähti ei trüki. lihtsalt niisama.

aga muidu.. on pohmapäev ja olen rõõmus. mitte sellepärast, et ma varsti koju tulen, vaid sellepärast et maailmas on nii palju häid asju. ma tean, et pahasid on ka, aga täna on mul neist suvam.
ja mul nii hea meel, et mul palju häid inimesi ümber on. siia juurde ütlen, et ma õnne kui saatuse heasse tahtesse ei usu, usun iseendasse ja mõtlen, et olen õiged otsused teinud (niikuinii on kõik otsused õiged, sest ka vigadest õpitakse).
kui ma 7ndal veebruaril stillorgani kino juurest koju läksin, ratta võtsin ja dundrumi kino juurde sõitsin, siis ma veel ei teadnud, et seegi õige otsus mu heade inimeste ringkonda laiendab. ega neile asjadele ju ei mõtle ka alati. igatahes on mul nüüd üks hästi toretore sõber. tean, et armastus on üks imelik asi ja mina talle definitsiooni sõnastada ei oska, aga täna ütlen kirjalikult, et mina armastan kadrit. kõigi tema heade ja veadega. mis siis, et ta ei arva, et see on naljakas, kui ma hästi purjus olen; mis siis, et ta mulle koguaeg 'loll' ütleb; mis siis, et ta vahepeal mu hellale hingele haiget teeb; mis siis, et ta arvab, et ma talle jäätist ostma pean ja mis siis, et ta täiuslik pole. keegi meist ju pole (ja ma tean, et ma ka pole!). ega mul polegi täiuslikkust vaja. mul on head sõpra vaja.

ja vot ma usun õnne kui sügavat rahulolu ning sellele usule toetudes ütlen, et olen õnnelik!

lõpetuseks lisan, et plaanisin pikemalt blogida, aga siis jääks kadri armastus veits varju ja äkki ta saaks pahaseks. ta on täna kuidagi torisemise tujus.
(tegelt ma lihtsalt ei viitsi enam kirjutada, pohmapäev siiski.)

Tsau-pakaa

Noorus

Raiskan vahel oma noorust, mõni kord ei kasuta seda kõige otstarbekamalt ja  vahel ei saa arugi, et noor olen.
Aga on hetki, mis seda meelde tuletavad (valusaid ja mõnusaid) ning mõtlema panevad.
Siia juurde ütlen ruttu, kohe, märkamatult, et elu on ilus ja on hetki (kurbi ja hirmsaid), mis meelde tuletavad, et see pole igavene.
Armastusest veel rääkima ei hakka, sest nagu Mõmmi2 ütleb, see on üks imelik asi.

Kuna veetsime üle pikapika aja Kadriga nädalavahetuse teineteisest eemal (suures igatsuses), siis pean seekord ise ka midagi kirja panema.
Kestis see mul reedest pühapäevani. Üsna mitmekesine teine, kui välja arvata see, et enamuse ajast veetsin Bavaria 33 Cruiseril soolasel veel.
Reedel 8/9 vahel olime meestega Dun Laoghaire sadamas ja alustasime teekonda Carlingfordi. Teekond polegi pikk, aga rahuliku tuulega võtab oma 8 tundi aega. Malahidel ootasid meid võistlusvaimu täis sõbrad-konkurentid. Olime päris edukad, kuni härrad oma värvilise spinnakeri üles vinnasid.
Mis seal ikka, tuul viis meid rahulikult edasi. Sain puha kapten olla ja proovisime Davidiga korda mööda silmad kinni purjetada. Peter pani meile lyric FMi (kuulan päris palju klassikat), tegi röstsaia (veits must nägi välja ja maitses sips nagu süsi) ning lõunaks lasanjet, keetis teed kitkati kõrvale ja pärast pakkus õllet. Mis põhiline, nautisime kõik koos rahulikku merd ning omi ja üksteise mõtteid.
Õhtuks olime paari navigatsiooni eksimisega ilusti õiges kohas. Parkimise Lara Happy Days kõrvale ja seadsime sammud küla poole. PJs (David andis korraliku ülevaate külast, parimatest söögikohtadest, rahvast) sõime kõhud täis, tegime veel mõned õlled ja jalutasime jaht-klubisse. Seal veel mõned õlled, kohalik live muusika ja noored härga täis purjetajad (mõned päris hotid ja mõistliku jutuga). Kuna vanem generatsioon ennast ei ilmutanud, siis mu härrad pakkusid kojumineku varianti (kartsid minu pärast ka, ega neid noori preilisid seal meremeeste seas palju ei olnud) ja polnud mulgi selle vastu midagi. Ega 8 tundi merd pole nalja asi. Kodutee purjekasse oli ilus (öös on asju!), uni magus ja uus päev ootas oma aega.
Vaatamata sellele, et David lubas laupäeval kell 7 ärgata ja võistlusreeglitega tutvuda, olin mina kell 8 esimene ärkaja. Kuulasin vaikselt muusikat, kella tiksumist, meeste nohinat ja mõeldes sõnale "nohin" mõtlesin ka muid ilusaid mõtteid, mida teiega ei jaga.
No päris varsti olid härrad ka ikka üleval. David seadis sammud külla hommikusöögile järgi (vaatamata sellele, et purjekas oli süüa korralikult ja siis veel natuke) ja Peter hakkas teeks vett keetma. Söödud, joodud, jutustatud, oli aeg võistlusteks valmistuma hakata. Lisandus meile meeskonda kohalik härra advokaat John.
Võistlusi oli 3. Kõik parajad katsumused - tuule kiiruseks vahel 0, ürita siis purjetada.
Nalja sai korralikult. Eks kui tuult ei ole, siis pole palju teha. Härrad puha tülitsesid vahel. Tülid lepitati (jah, võistluse käigus) võikude, õllede ja veiniga. Võistluste vahel mõtsime mootoriga marsruuti veits muuta, aga kus see mootorgi viib, kui aku on tühi. Nalja veel ja veel. Kuna kõik purjekad loksusid oma soodu, tuult polnud ja paadi juhtimine seetõttu aeglase võitu, siis oleksime peaaegu ühe purjekaga crashinud. Mehejõud päästis materjaalsed kahjud, aga meie hakkasime siis hoopis tagurpidi loksuma. Peter üritas probleemi lahendada oma võimsa korraliku peeruga, aga näed, ei aidanud seegi. Ootasime siis edasi tuult. Seis oli kehva. Õnneks polnud me ainsad luuserid - purjekas Happy Days sõitis põhjapidi maasse, purjekas Zuri sõitis 2 korda boisse. Kuidagi said 'asjatundjad' mootori meil ikka käima ja keset kolmandat võistlust mõtsime, et meile aitab. Sõitsime ära sadamasse.
Kokkuvõtte võistlustelt - esimesel andsime alla (aeg hakkas otsa lõppema); teisel saime viimase koha, kolmandalt lahkusime. Peter ütles lõpetuseks, et meie paadis peab häbiga lihtsalt ära harjuma. Selle peale jõime viskit ja arutasime Iiri probleeme.
Üsna pea tulid ka Lara ja lapsed ning Ann Carlingfordi. Suundusime fancy restorani, sõime head sööki, rääkisime palju reisimisest ja purjetamisest. Pärast saatsime naised koju tagasi ja läksime taas kluppi, seekord kindla eesmärgiga. Auhinnad oli ju vaja ära tuua. Jõudsime sinna hilja, aga auhindu jagati veel hiljem. Seni tegime ikka õllesid, ajasime meremeestega juttu ja mekkisime austreid. Auhindade jagamisel selgus, et meie ei saagi ju auhinda. Isegi häbi auhinna sai keegi teine. Mu härrad olid puha pettunud, et neid isegi ei mainitud.
Mis seal ikka, koju minek. Järgmine ilus öö, magus uni ja ootav päev.
Pühapäev oli juba päris õige päev. Kaua siin Iirimaal tuulevaikne ikka olla saab. Kojusõit oli vinge. Meri möllas. Raputas nii korralikult, et mu härradel süda paha. Peter kuulutas, et tema kukub kohe oksendama ja siirdus kabiini pikutama. David võttis end kokku ja ta kaame nägu sai taas oma õige värvi. Nautisime siis Auto Pilot funktsiooni ja mootor-purjetamist, sest kaksi poleks me päris hakkama saanud. Ainult peapurje püsti ja nii me murdsime läbi lainete. Horisontaalis, vertikaalis, diagonaalis - igate pidi sai oldud. Õnneks mitte valepidi. David kukkus mulle korra sülle ka, ju otsis surmahirmus kellegi hea inimese lähedust. No ja paar korda tegi mootor imelikke asju ja paar korda peksis propellergi tühja (laine loopis meid päris kõrgele). Ma valetaks, kui ütleks, et ma hirmu ei tundnud. Aga ma nautisin. Nautisin merd, nautisin hirmu. Ja pealegi teadsin, et see pole veel kõige hullem.
Õhtuks saime siiski koju, lõpuks ometi kindel maapind jalge all. Unistasime kõik juba pikemat aega soojast teest (toidust ei julgend keegi purjekal mõeldagi) ja nii meie purjeretk meestega otsa lõppeski - kodus teetassi taga tänusõnade saatel. Ilus! David andis mulle veel pudeli viskit, et juhul kui me enne mu äraminekut ei näe, siis temal oli hea meel minuga tuttavaks saada ja talle täitsa meeldib, et lapsed nüüd nii tublid on ja sõna kuulavad.

Lõpetuseks ütlen, et vahel tunnen hirmu kojutuleku ees, aga ärge põdege, naudin sedagi.
Päris varsti näeme!

Purjeid heiskama

Olen päriselt ka elevil. Mitte võlts-elevil, vaid päris kohe.
Ootusärevus puha ju.
Kohe varsti lähme Peteriga välja, saame Davidiga kokku ja lähme.
Kuni 8 tundi sõitu ja juba sihtmärgini jõudmisel võistleme soojenduseks omadega.
Hetkel küll aknast vaadates puha päike ja tuuletu seis, aga ma tean, et see muutub. Olen ju Iirimaal.

Well, good luck to me then.

Tsauka-pauka mu sõbrad!

hello, my name is human

Mhh.. no mina ei saa seegi kord vahele jätta ja ütlen, et elu on ilus.
See mitmekesine maastik, see mitmekesine inimkond.. ja mida rohkem ma saan, seda rohkem ma tahan.
Ei saa mul iial küll neist puudest, põõsastest; neist mägedest, orgudest; neist jõgedest, järvedest; kivist ja liivast; merest ja ookeanist; päikesest, kuust, tähtedest ja pilvedest; neist värvilistest majadest; neist laternapostidest; üles-alla viivatest teedest.. ei saa mul iial küll neist naljadest, neist juttudest; jagatud kogemustest ja elutarkusest; nähtud ja kogetud reaktsioonidest, emotsioonidest.. Ei saa mul iial küll!

Ja kui õpin ära, kuidas kõike seda teiegagi jagada, siis jagan. Ma ei anna alla! Ükskord ma leian viisi.

Seni võite lugeda Kadri blogist meie nädalavahetusest.
Ma lisan nii palju, et isegi kui loete seda 3 korda, siis ikkagi te ei tea.

Ja tulebki mu esimene sissekanne, millele otsustasin just lisada musikaalse poole:

Linda - mu Vaimne Ema

Täna on peaaegu läbi ja homme jälle reede, mis on juba nagu nädalavahetus. Nädalavahetus on pikk (L, P, E). Siis hakkab uus nädal. Uue nädala algus tähendab ka uue nädalavahetuse algust (Vaime Ema ütles, et kui algab nädal, siis algabki nädalavahetus), mis on jälle pikk (R, L, P). No ja siis tuleb jälle uus nädal... jne.. Point on selles, et aeg hakkab otsa saama.
Mõtlen juba praegu kui palju parem inimene ma enda jaoks olen. Teie jaoks.. ei tea.. teen ikka teiste kulul nalja.

Kirjutada ka endiselt ei viitsi, aga mõtlesin, et teen ära, siis on tehtud (Vaimne Ema tahab ka lugeda).
Teen sündmustest endiselt ainult lühikese ülevaate..

Peteril oli 2 nädalat tagasi sünnipäev, kinkisin talle ilusa roosa T-särgi. Saime kooki süüa.
Käisime Kadriga üleelmine laupäev Dublini giid-tuuril - tore pärast 9 siinveedetud kuud ka linna ajaloo ja poliitilise taustaga tutvuda. Õhtul sai iiri stiilis grillpidu (pildid näoraamatus).
Too pühapäev veetsime vaba aega kõndimisega. Lisaks säärtele treenisime iiri-ilma-talumise-piire (saime päikest, saime vertikaalset vihma, saime maru tuult, saime veel vihma ja veel tuult), arvestatava koguse naermisega kõhtu (midagi sai kohe kindlasti päris ära kõnnitud) ja veits põit (kellele väga see mõõdukas naermine ei sobinud). No ja ei saa mainimata jätta, et koduteel juhtusime märkama, et inimesed kogunevad millegi pärast teepervele. Kogunesime siis meiegi.. lihtsalt huvi pärast. Päris naljakas oli. Kuni mööda sõitis peaministri matuserong.. Mis ei tähenda, et siis enam naljakas ei olnud.

Eelmisel nädalal saatsin Marise Eesti (Maris, kas keegi tuli siis sulle üldse vastu või?). Nagu oleks ammu, aga pole ju. Liiiiii-banon a-uuuu..
Reedel käisime (endiselt Kadriga) õigel üritusel - saime brasiilia-reggae rütme ja brasiilia räppi. Kadri keelas mul härradele otsa vaadata (õppisin mitteflirtimist, ise ta edvistas korralikult), lükkas mu tantsukutse tagasi ja lisaks sellele tegi mu hellale hingele haiget. A ja päeval käisime tosse ostmas - Kadri on mu šopahoolikuks muutnud.
Laupäev möödus põhiliselt Soul Fest piknikul. Õhtul käisime house partyl, kuhu oli päris vinge DJ-set kokku taritud ja sain nautida elektroonilist muusikat (nagu Maailmas oleks olnud). Teel peole sain hästi natunatuke (üllatavalt palju) Kadri peale pahaseks - mutt ei teadnud, kus pidu on.
Pühapäeva hommikul olime teel tüdrukute brunchile (Kadri ei saanud mu peale pahaseks, kui ma asukohta ei teadnud). Päris pull üritus. Kari naisi ja maiustusi rohkem kui vaja. Hiljem läksime jälle Soul Fest piknikule. Ma kaua seekord seal ei olnud. Kiirustasin dateile - uus tsiklisõber. Too jäi pool tundi hiljaks, sest kaotas võtmed ära ja oli mingi jebla süütega. Käisin mina siis jäätist ostmas ja tagasiteel nägin, et ratas puha seisab. Saingi uue sõbra. Pakkus puha mulle oma varutsiklit. Iiri kindlustusseltsid aga sellist lõbu mulle ei luba (aastased lepingud ja suured rahasummad). Datei kirjeldan sõnaga 'kirg'. Mootorrattad on midagi, millest mul isu täis ei saa (enne kui meelest läheb, mainin, et näen enda oma nüüd juba päris tihti unes).
Kogu sellele perioodile lisan märksõnad 'jäätis', '80km vokkimist', 'elu on ilus', 'Vaimne Ema'.

Muud juttu:
* Ada sittus eile püksi, naersin ta üle. Ta on ikka nii armas.
* Ostsime uue auto - Polo, 2003, lilla.
* Kui Ada lõunauinakule saadan, siis saan talt põsele musi.
* Jamesile ei meeldi, et ma jooksmas käin - siis ta ei saagi must kunagi tugevamaks.
* Lapsed hakkavad mind igatsema, sest ma olen nii clever.
* Eile küsisin Kadrilt, kas lähme reedel šoppama (ise ka ei usu oma küsimust).
* Ilm on hea (paras, et teil kuum on).
* Sean Paul Gaultier lõhnab nii hästi.
* Ja no muidugi..    elu on ilus.. mis tähendab, et enam ma kirjutada ei viitsi.

Tsau-blau..
Kadeduseuss on ka veel sees ja no nii muuseas mainin, et 10ndast 12ndani purjetan - 11ndal on regatt.
Kadri, ma Vaimse Ema nalju kirjutada ei viitsi, teeme neid kui koos oleme.

Keepn' my head

Alles eile kirjutasin ju blogi. Ja kuidagi on eilse ja tänase vahele trüginud ikkagi 12 päeva.
Polost pole endiselt midagi kuulda ja nii ma siin siis olen.
Loen raamatuid ja mõtlen. Vaatan iseendasse, analüüsin elustikku-olustikku, püüan asjadest aru saada, vahel lihtsalt unelen ja naeran omaette.
Ei saa väga kurta.
Siiski vahel harva (aina tihemini ja varsti polegi nii harva) rallib mõtetesse mu armas-kallis Suzuki Savage (ja koos temaga kõik muu, mis mind Eestis ootab) ning häirib natu-natukene mu üldist heaolu. Tunnen tast ju puudust.

..aga mis siin ikka, ilma Suzukitagi juhtub asju.
Kas ma juba ütlesin, et hüppasin oma lemmikpüksid nr 2 batuudil katki. Täna õhtul lähen ostan uued lemmikud.
Kadri oleks nii hea eeskuju, kui ta vahel loll poleks (vaata videot).(Tegelt on ta ikkagi kuramuse hea eeskuju!)
Telefoni krediit tiksub iseenesest dataga tühjaks (ma ei kavatse uut osta). Nüüdsest on kõik vähegi Internetiga seotud settingud OFF.
Vaatamata sellele, et lugesin ajutrenni raamatu läbi, ütlen Robile ikkagi Bob.
Plaan plaane teha pole plaanis, sest ilma saab rohkem pulli. Läksime Kadriga hääletades telkima. Lõpetasime samal päeval kodus - väsinud ja märjad. (Rohkem infot saab Kadri blogist, 107nda päeva sissekandest.)
James muretseb mu pärast. Ükspäev küsis, et kellega ma Eestis abiellun.
Eile panin Ada nurka, sest tegi pahandust. Tüdruk ei saanud sealt enam ilma abita välja. Jättis näpu ukse vahele (oi, see oli niiiiiii valus).
Iirimaal võid mõnnal mai päikeselisel õhtupoolikul sörkides korraliku rahesajuga pähe saada.. venitades on jälle mõnna mai päikeseline õhtupoolik.
No ja igast asju ikka juhtub. Ma ei viitsi enam lihtsalt kirjutada.

Uue blogimiseni.

Seni mõelge, kui palju vabandusi te oma mistahes valele käitumisele leida suudate. Mõelge, kui palju vabandusi tee kuulda tahate, kui keegi teine sama valesi käitub.