Uudiseid..

..võite lugeda Postimehest.

A mul läheb hästi.
Ma ei saagi enam aru millal üks nädal läbi saab ja teine algab.Mõnikord kontrollin, mis aasta on; vahel mitu korda päevas vaatan kalendrist, mis kuu on, ja üsna totter on juba hommikuti pereemalt nädalapäevi pärida.. Hoian ajal silma peal, aga ikkagi tundub, et mõni tund, mõni päev, mõni kuu (aastad veel mitte) on kuskile kadunud, on vahele jäänud.
Sellepärast ongi mul blogis augud.. ärge pahandage, eks.

Olen veits Iirimaad nüüd mõnusate ilmadega avastanud. Dublinit ja selle ümbrust põhiliselt. Kaugemale jõuan veel varsti-varsti. Selgus, et ma peaks ikkagi plaane tegema, siis jõuab rohkem (ma ise pole selles veel nii kindel).

Ja no juba ma väsisingi blogimisest ära (liiga pikk paus!?).. Igatahes üritan siin veits rohkem toimetada, tuleb seni sitast välja ja plaan teha plaani lükkub pidevalt edasi.

..Ma ei suuda isegi sujuvat juttu teile toota.
Nii.. võtan end nüüd kokku..
..
(ei viitsi...).

Ja proovin uuesti..
...
(ikka veel ei viitsi..).

A okei.. On palju ägedaid asju juhtunud, millest ma teile kirjutada ei viitsi. Kui näeme, siis äkki räägin.

Ja niimuuseas rubriiki panen kirja selle, et käisin täna jooksmas ja nägin rebast.

Lennart: "See ei mahu mulle lihtsalt pähe!"

Taastõden - elu on ime(line) - need seiklused, see ilu, tunded, emotsioonid ja reaktsioonid, inimesed ja nende mõtted, päike ja meri, teadus ja teadvus... kõik käib üles-alla, edasi-tagasi, siia-sinna, sinka-vonka... See on nii vinge!

Ja käisin Eestis. Hea oli!
Nüüd olen jälle Dublinis. Hea on!
A need 'head' on täiesti kaks erinevat 'head'. See ongi see, mis mulle pähe ei mahu. Saa siis aru..

No ja üleüldiselt..
..Sel samal päeval kui ma Eesti lendasin ja O'Neilid kaheks nädalaks hülgasin, jooksis Ada peaga vastu lauda (vms) ja Peter pidi taga haiglas käima. Jäta veel pereisa lastega, eks.
  (Eestis juhtunud ägedatest asjadest ma lihtsalt rääkida ei jaksa. Liiga palju!)
..Tagasi Dublinisse siia majja jõudes kuulsin lastelt esimese asjana, et homme on mu eriline/tähtis päev (sünnipäev). Ja no sünnipäeval sain küünlaid puhuda oma šokolaadikoogilt, õppisin uue sünnipäevalaulu selgeks (James kuskilt multikast oli kuulnud.. laulan seda siiani endale) ja nüüdsest on mul võimalus hästi lõhnada (kui ma vaid viitsiks..).
..James ise on juba elevil enda sünnipäeva pärast.. sinnani on 7 nädalat veel aega. Laste rõõmud!
..Eile Scooby Dood vaadates märkasin, et meil kolmel - mul, Jamesil ja Adal - on kõigil triibulised sokid. Mainisin lastele ka. James nii muuseas kostis siis, et see on märk tõelisest armastusest.

A.. ja siin on päike, roheline muru, ringi vuravad tsiklid ja toredad inimesed.

Lõpetuseks: Aitäh, Maris! Nii hea oli su peal lennukis pikutada ja kõrgel päikest nautida.

Tšau-blau!

Ho, ho; yo, yo..

Ma arvan, et mul käis üks pisike päkapikk siin. Tõi meeleolu. ..sest miks mul muidu üks sokk hommikul kadunud oli!?

Eile panime muide Peteri ja lastega jõulupuu püsti. Sain vanakooli rock'n'rolli saatel jõululambid ka lahti harutad. Soe oli olla kohe.. ja üldsegi mitte sellepärast, et meil kaminas ka nüüdsest tuli möllab.

No ja hetkel sajab mõnusat paksu lund. Kui kohalikel täiskasvanutel on lumest juba villand, siis mul ja lastel on küll veel weeeeee! Hommikul seisime Jamesiga akna ees ja lihtsalt vaatasime.. Nii äge ju!

Anyways.. olen vahel harva koguaeg laps. Leppige sellega, sest ma küll lepin. Lihtsam on olla. Ausalt! Ja no tegelt pole easy üldse boring.


...ja mul on nüüd rohelist, piparmündi ja vaarika-maasika teed.  Jei!

Seisund Hea

Ma olen (ikka ja) jälle imelik.
Siuke noh.. ülierutunud seisundis. Põhjust ma päristäpselt tuvastada ei oska, aga nii hea on olla.

Öösel ärkasin muide mitu korda üles. Traktor sõitis akna taga ja külalapsed loopisid kive vastu mu akent - müristas ja lund sadas. Nii äge. Seisin tükk aega akna taga ja vahtisin suu ammuli.. a no mu tuba on siuke natuke jahe, hommikuni ei passinud, ronisin teki alla tagasi ka ikka.

Ja niimuuseas.. Mõnikord on päris hea just kahte last kantseldada.. palju soojem on olla. Saab kahest kätust kinni hoida ja saab kaks põngerjat kaissu võtta.

Nämm!

Sõin just tatraputru. Mõtlesin, et äkki tahate teada.

Wiiiiiii.....

Oh seda eluelukest! Ta on palju vingem kui ma..

Olen laisk nagu alati ja alles nüüd tuli natukest isu blogida, aga no kehva mäluga nagu ma olen, on paljud ägedad asjad meelest läinud.

Alustan värskest infost.
Pereema ja lapsed oksendavad võidu.. mul ka seest keerab. Guess why..
 ...
No teistel on kõhugripp, aga mul oli kõige ägedam purjetamiskogemus ever (mitte et mul neid nüüd meeletult palju oleks..).
Pühapäevased võistlused on seni rahulikud olnud ja ilm on hea juhtunud. Sain harjutada ja õppida.
Täna ärkasin vaevu, aga no sain voodist välja ja kardinaid eest tõmmates oli kohe weeeee!
Taevas oli tume, puud ja põõsad vuhisesid.


Sõime, jõime ja sõitsime sadamasse. Jõudsime esimestena võistlusväljale, tegime paar sinka-vonkat (ma ei tea ikka veel neid õigeid termineid) ja olime valmis startima.
Pärast stardipauku hakkas siuke rall. Tuul oli maru, vihma kallas, soolased lained lendasid näkku, paar korda kaotasime peaaegu kontrolli, mõned korrad peaaegu crash'isime teisi, tihti lasime liugi küürimata purjekatekil (ajee, sinikad), võistluspinged vallandasid isegi meeste häälepaelad ja no ma rebisin Davidi (vanaisa) jaki tasku katki (ta oleks äärepealt üle parda kukkunud) jne..

Ma nautisin sottviiekümnega. Väga kaiff oli! No ikka täiegaaa... (aga koguaeg vihma ei sadanud, koguaeg tuul ei möllanud ja koguaeg lained ei lennanud.. õnneks vist).
Pärast sõime ja rüüpasime õllet teiste võistlejatega.


Ja no mu teistest tegemistest..
Vahel käin vihmaga jooksmas (vinge!), vahel käin maanteel vokkimas (vinge!), korra käisin isegi ujulas.. sport on hea!
Teaterisse olen ka jõudnud.. ja pubidesse, klubidesse. Mõnikord käin linnas jalutamas ja naudin tänavakunsti (ja linna)..kultuur on hea!
Draamat jagub. Peretuttavatel on keskeakriisid (mehed jätavad naisi maha), mõned AuPairi tuttavad jagavad oma muresid (lapsed on hullud), mul endal on mu vinged kiiksud (teate isegi) ja no inimeste reaktsioonid on endiselt põhiallikas.
Nalja saab.. aga sellest ma pikemalt rääkida ei viitsi (see pole mingi uudis ka ju). Raske päev oli ja kõht on jube täis ja uni on natukene.. niiet aitab teile.
Mul on hästi tore veel siin.. Üritan endiselt tihedamini blogida, aga arvatavasti ei viitsi.
Tšauka-pauka!

Catch up..

Ma ei jõua teile koguaeg ka kirjutada... aga kõik on endiselt hea!

Lastel olid Halloweeni peod, käisime Marlay pargi 'Õuduste metsas' ja imetlesime ilutulestikku, siis oli riigipüha ja no nädal laste koolivaheaega, mil ma jändasin nendega terved päevad (ei olnud alati kõige toredam - need lapsed ei ole eriti parki jalutamise fännid ja käsitööd peab ka alguses peale suruma).

..Tegin isegi oma esimese autosõidu, millest Lara (pereema) sai suurema adreka-laksu kui ma (paar korda kiiruseületamist, punase tule mittemärkamist ja valel pool teed sõitmist..).

..Ja hakkasin nüüd jooksmas käima, olen selle üle väga uhke.. ning sain ratta parandusest kätte. Ilm võiks koguaeg hästi ilus olla, aga kahjuks läheb just vihmasemaks (böö!). Ujulasse veel jõudnud pole.

..No ja siis mingi päev nägin hästi armsat kokakostüümis šokolaadipoissi ühe toitlustuskoha ees. Käisin siis seal kohvi joomas, aga sisse astudes avastasin, et see koht on niii suur.. ja mul polnud õrna ainugi, kus osas tema viibida võiks. Pean kunagi uuesti minema ja siis istun juba teise kohta.

..Ja no lõpuks jõudsin kesklinnas ka ära käia. Weee!

..Ja suur multikate fänn nagu ma olen.. "Tinker Bell" on nähtud ning "Mary and Max" ka. Soovitan soojalt (eriti "Mary and Maxi").

..Jahja armastust on mulle ka siin juba avaldatud. Armas! Esimest korda ütles James, et tal on mulle saladus ja siis sosistas: "I love you."
Teist korda.. lugesin talle unejutu, keerasin tule väiksemaks (ta pimedas ei maga) ja soovisin head ööd.. hakkasin trepist alla minema ja ta hõikab mind.. lähen tagasi ja küsin siis, et mis mureks.. ta: "I love you."
Ja täna sain musi..

..A ja pühapäeval lähen äkki "paadi"rallile. Loodetavasti on raju ilm.

Sai vist põhilisem kirja.
Hoidke kõva! Tšau!