Nädalavahetus filmivõtetel..

..või no peaaegu. Elu oli vähemalt nagu filmis.

Eelmine nädal ei tundnud ma end oma kurgu- ja peavaluga just kõige paremini. Ehk siis.. ma ei olnud eriti jutukas, läksin vara magama ja ei näinud ka just kõige parem välja. Pereliikmed vist arvasid, et ma olen nüüd nukker ja tahan koju (tegelikult polnud mul haiguse pärast küll mingit jube-suurt koduigatsust), niiet nad otsustasid mu 'koduigatsust' leevendada viies mind vennale lähemale. Vend Oleg elab Galways, mis on Dublinist umbes 200km eemal. Meie perel on Galwayst 30km kaugusel Oughterardis n-ö suvila.

Asusime siis reedel 21 paiku teele ning jõudsime 23 ajal suvilasse. Või no mis suvila, mina elaks seal aastaläbi. Koht on superilus! Maja on järvest paari sammu kaugusel, aknast on ilus vaade, maja on heas seisukorras, sisustus on luks - nagu hotellis, hoov on iluaed ja terve ümbrus on tohutult kena, vinge javeelpaljuilusaidkiidusõnu. Reede enam pikemaks väga ei veninud, passisime natuke telksi, lugesin Iiri faktide raamatut (4% Iiri populatsioonist on punapead) ja siis magama.

Ärgata oli hea. Kui kardinad eest tõmbasin, siis natuke morjendas taevas, mis oli hall, aga siiski.. Me olime nii ilusas kohas ja kammoon.. vihma ju ei sadanud. Arutasime siis perega plaanid läbi - esiteks toob pereisa  külast süüa, sööme, lähme metsa jalutama, teeme pikniku, saame Olegiga Gaways kokku.. ja edasi ei osanud tol hetkel täpsemalt midagi planeerida, aga selge oli see, et õhtuks jõuan ka Loughreasse, mis on Galwayst umbes 40km kaugusel (Oughterardist teises suunas) ja saan seal kursaõe Marisega kokku (ta on ka Au Pair).

Ma ei taha üldse pikalt jutustada, sest kirjutamine on keerulisem kui lugemine, aga hommikusöögiks oli pereisa Peter ainult mulle šokolaadikoogi tükikese poest toonud. Ta arvab, et ma olen anoreksik nagu temagi (tegelikult oleme mõlemad ülekaalus).
 ..No ja nagu plaanitud, läksime pärast hommikueinet matkama. Metsatrip looduses oli hea filmi algus. Sõnadega on seda kõike võimatu edasi anda ja pildidki (mida saate Fotkist vaadata) ei ole võrdväärsed tegelikkusega.
Jalutasime metsa, kus oli kunagi muistne küla. Matkarada läks pikki järveäärt, vaadet mitmekesistasid mäed, samblased puud, pisikesed vulisevad ojad, paar talumaja, lambad... aga ma ei ole kirjanik, niiet vaadake ikkagi pilte ja monteerige oma kujutlusvõime abil mingi ilus filmi algus.
Tagasiteel kinnitasime piknikupinkidel võileibade ja muffinitega keha.

A.. ja autoga tagasi suvilasse riideid vahetama sõites (ega matkarada asfaltist polnud) liitusime tahtmatult pulmarongiga. Külaelanikud põletasid lõkkeid ja lehvitasid, autos mänigis Supermani soundtrack.

Edasi vurasime siis Galwaysse ja saime ühes hotelli restos Olegiga kokku. Sain esimest korda lives eesti keelt rääkida (Skype ei lähe arvesse). Jõime kohvi, lapsed näppasid kuskilt küpsiseid, jutustasime (põhiliselt rääkis Peter Olegiga arvutijuttu ja tegi mu üle nalja - küll ei sobi mulle ükski tema neljast pakutud telefonist ja siis ei kõlba mulle nende auto) ja mina ikka mõtlesin, kui veider ja tore see kõik on.
Selgus, et Olegil on ka auto (Land Rover). Niiet otsustasin Iiriperest lahku minna ja Olegi elamise üle vaadata (mis on täiesti OK). Venna tegi meile korraliku õhtusöögi, vaatasime Sõpru, üllatasin oma kohalolekuga Olegi eestlastest korteri(maja?)kaaslasi (neil ei käi vist tihti naisi külas), vaatasime noolemänguvõistlusi, jõin õlut (Oleg ju ei saanud, ta pidi mind autoga Marise juurde viima).. Täiesti kodune tunne oli. Nagu oleks Eestis - venna, eestlased, eesti nimega kass (Riina), eesti keeles suhtlemine, kartulid (mitte et ma neid väga taga igatsen), viinajutt...

Ja laupäeva õhtuks olin Marise juures. Võtsime poest mõned joogid, alustasime Marise pool, liikusime pubisse nr 1 ja siis pubisse nr 2 (vist käisime ainult kahes pubis). Tantsisime (DJ sai kohe aru, mis muusika meile meeldib ja kedagi oli ju tantsuplatsile vaja), tutvusime ilusate inimestega, karjusin oma (niigi valusa kurguga) hääle ära, tegime veel mõned joogid ja kui pubi kinni pandi, liikusime uute sõpradega house-partyle. Hästi toredad noormehed olid. Sain oma huumorit teha (millest Iiri poisid väga hästi aru said), jõime kuuma viskit limpsiga (pidi tervendavalt mõjuma) ja olime ägedad. Väga muhe oli olla! Lõpuks olime Marisega parajad kapsad ja mõtsime, et peaks vist koju ikkagi liikuma (see oli siis 4 ajal).

Kaua me magada ei saanud, sest Marisel ei ole pööningutoal ust ja neil oli meeletult lapsi külas. Aga ärgata oli taas hea (mul vähemalt). Sõime ja läksime jalutama. Jalutasime üsna palju...
..Ja nüüd algab filmi põhiosa (komöödia - ja see ei ole üldse enam nii ilus kui see müstiline mets). Mingi hetk hakkas mind jubedalt häirima sitahäda. Ehk siis terve tee koju rääkisin ma sellest. Ütlesin veel, et sitajutust ei saa lahti enne, kui olen sitast lahti saanud. Jõudsime lõpuks koju. Olin nii rõõmus (üllas rõõm, et saan oma hädadest lahti). Siirdusin peldikusse ja saatsin oma mereväelased teele... Aga nad ei tahtnud kuidagi minna. Ehk siis ummistasin Marise pere peldiku täiega ära. Kerge paanika. Vaatasin ringi.. Ei mingit pumpa ega tšillitbängi. Raskem paanika. Võtsin telefoni ja helistasin Marisele. Muidugi polnud see temaga. Lahkusin siis oma pahanduse juurest hetkeks ja kutsusin Marise appi. Kasutu. Maris ei osanud ka midagi teha. Pidime perele rääkima. Ja edasi kogesin elu kõige suurem häbi. Niiiiiiiiiiiiiiiiiii suursuur häbi! Te ei kujuta ettegi, kui teil endal just midagi sellist juhtunud pole. Süü polnud muidugi ainult minu mereväelastel, sest üks lastest oli hommikul veritsenud ja loopis hoolega peldikupotti veriseid salfasid. Aga siiski.. HÄBI!!!!! Pereisa ja pereema õde siis likvideerisid mu jama, muidugi kõik lapsed tahtsid seda jubedalt näha ja mina lihtsalt pagendusin suures häbis Marise tuppa (tuletan meelde, et tal ei ole ust, niiet ma kuulsin laste muljeid ja kuigi mu nina on nohune, suutis see hais siiski jõuda mu haistmissensoritesse.. jah, mu sitt haiseb nagu nagu meie kõigi oma!) ja tundsin HÄÄBIIII. Istusin toas ja kui Maris ka lõpuks mind lohutama tuli, siis me itsitasime selle üle (uksi endiselt polnud, pere kuulis mereväelastega jännates meie lõbusat naeru.. neil nii lõbus ei olnud). Offkoors oli Marisel vaja Skype'da oma õele ja minu häbi temaga jagada. Naersime veel. Aga häbi ei kadunud. Peret ma igatahes edasipidi vältisin ja nemad mind vist ka. Mul ei õnnestunud isegi vabandada või kuidagi heastada oma tegu... (Pean mõtlema, kas ma üldse julgen enam Marisele külla minna.)

Filmi huvitavaim osa läbi. Aga lõpp veel mitte. Edasi läksime uuesti jalutama, jagasime Marisega elukogemusi (enamasti rääkisin muidugi mina - peaks kuulamise ka selgeks õppima) ja üritasime uuesti sitajutust mõtteid eemale saada (kuigi sitahäda enam ei olnud)... õnneks on mu elus huvitavamaidki seiklusi ja olukordi olnud, niiet kuidagi saime teema vahetatud. Uus teema on aga liiga huvitav, et seda teiega jagada. Niiet tänaseka aitab. Filmi lõpp on lahtine.. nagu heade filmide puhul ikka. Naerge siis mu üle ja olge vinged, sest mina olen. Nüüd on mul vähemalt terveks kuuks muigamismaterjali ja aeg lendab edasi.

Või siiski veel niimuuseasjuttu ka..
Ada minestas jälle oma nutuhoos.
Üleeile käis Marisel naaber külas ja küsis, mis neil juhtus, naabril maja haiseb. Maris ütles, et ta ei tea midagi.
Eile õhtul käisime laste koolis Montessori metoodikast loengut kuulamas (huvitav!) ja õhtustasime väljas. Targutasin vanematega ja üritasin neile leebelt halvasti öelda, et nad end parandada saaks. Juba täna hommikul nägin positiivseid tulemusi.

No ja elu on lill.. huumorit, põnevust, emotsioone...
Kuigi mul on uus jalatrauma (James hüppas peaga vastu reit) ja hääl veel kähiseb, on üldine olemine super. Käin ringi, kuulan head muusikat (Tegan & Sara, The Dodos, The La's, The Orb jmh [ja muud head]) ning mõtlen, kui tore ikka olla on (kuniks enam ei ole).

Tšauki!