Nii palju on rääkida....

Oi jah, ei teagi kust alustada. Tutvustan siis vist kõigepealt oma peret ja elamist..

Elan Dublini äärelinnas, Stillorganis (pakun, et kuskil 10 km kesklinnast). Maja on üsna suur, aga ei tundu just kõige hubasem. Korruseid on kaks, esimene korrus on juurdeehitusega ning maja taga on ka väike aed. Kodu esimese korruse vanem osa on üsna jahe ja muidugi on minu tuba just selles osas, aga sain puhuri ja kaks vatitekki ning üleüldiselt ma palju aege oma toas ei veedagi.
Tuba on iseenesest kena ja viisakas nagu ülejäänudki maja. Pere on küll lohakas ja asjad vedelevad pilla-palla laiali, aga neil on Moldovast koristaja, niiet tolmurulle pole.
Ümbruskond on kena. Tundub olevat kõrgema keskklassi eramajade rajoon - loodust on piisavalt, tänavad on rahulikud, inimesed on toredad, kõik vajalik on käeulatuses.

Elan siis pereema Lara, pereisa Peteri, 5,5 aastase poja Jamesi, 2,5 aastase tütre Ada ja Lara venna Garrettiga. Lara on riigitööl tervishoius (vms), Peter on tarkavara ettevõtte omanik ja Garrett käib ka kuskil tööl.. Lapsed käivad Montessori erakoolis (eelkool), mis on hästi väike ja armas koolike siinsamas lähedal. Pere on tore ja sõbralik ning esmamulje on meeldiv.
James on muidugi paras marakratt ja vajab hästi palju tähelepanu, Ada on rahulik väike nunnu tüdrukutirts. Isa tundub olevat siuke tavaline mees - teenib raha, naudib purjetamist, teeb naise üle vahetevahel nalja, kodus palju ei aita, õhtuti joob viskit või likööri, lastega hästi hakkama ei saa.. aga noh, ta siiski üritab hea mees olla. Eks osaliselt on tema 'hädisuses' süüdi naine, kes eriti ei palu ka abi ja üritab lastega alati ise hakkama saada. Ema on elanud mingi aja Ameerikas ja on pärit üldse vist kuskilt Hispaaniast või Prantsusmaalt (..või keegi vähemalt on). Ja Garrett.. ta on tore noormees, kes just sai uue töökoha, õhtuti harrastab sporti, mõnikord käib väljas ja nädalavahetustel veedab aega oma kena tüdruksõbranna Paulaga, kellel on seni muide kõige ägedam iiri aktsent.
Pühapäeval nägin ka Lara ema, kes on hariduselt logopeed ja tegeleb nüüdseks kuskil lasteasutuses kõrgema paberimajandusega, ja isa, kes tegeleb viskiäriga. Lara isa on paras huumorimees ja ema tore jutukaaslane. Lara vanematel on muide Prantsusmaal oma maja ja puha (kui just mitte Peteri vanematel).

Nüüd on vist üsna korralik ülevaade elamisest ja perest..

Natuke ka siis senistest sündmustest.

Võiks öelda, et seni on siinne elu olnud paras huumor. Üsna tihti juhtub olema midagi, mis ajab mind naerma. Üritan siis oma naeru tagasi hoida ja välja tuleb mingi tobe muig, mis arvatavasti tekitab teistes piinlikust või mingi ebamugava tunde ja see on jällegi omaette naljakas.

Näiteks juba lennujaamas.. Jalutan mina seal oma kohvriga 'Exiti' märkide suunas kui äkki keegi karjub mingi imeliku varjundiga 'Annike, Annike' (kõlab pigem Annika) ja vehib kätega. Vahin siis ringi ja tunnen ära pereisa Peteri. Jalutan tema poole ja tema vehib sildiga, millel on kirjas Annike Tasa. Jalutame siis temaga auto juurde ja minul terve tee irve näol - see tundus lihtsalt nii naljakas, et ta tuli mulle sildiga vastu (ja sellest polnud isegi mingit kasu).

Teine moment.. Sõidame autos, jutustame ja siis äkki saab jutt otsa.. Minu arust väga normaalne nähtus, eriti kui kokku satuvad kaks uut inimest ja veel erinevat päritolu. Aga iirlaste jaoks on see nimelt piinlik vaikus (mitte kandev paus). Peter hakkab piinlikusest häälitsema ja mõtleb valjult uusi teemasid: "Mmmmm, hmmm... mmmm, mmmm...." Ja muidugi pakub see mulle nalja, niiet mul on jälle mingi irve näos samal ajal kui Peter mõtleb pingsalt jututeemat. Seda juhtub nüüd vahetevahel ka õhtusöögi lauas ja isa mõminat saadab ema mõmin (võib-olla on see muidugi toidu nautimise mõmin.. vaikuse ajal). See on nende jaoks vist juba täiesti normaalne, kui ma vaikuse ajal muigan.

Piinliku vaikusega sai nalja ka Garretti pruta Paulaga.. Olime elutoas terve perega kui äkki kõik peale Paula olid kadunud. Paula siis küsis mõned küsimused, ma küsisin midagi vastu, natuke rääkisime ja siis sai jutt otsa. Paula hakkas imelikult nihelema ja pobises siis vaikselt, et ta läheb vaatab, kas Garrettil on abi vaja (milles?). Seekord õnneks keegi ei näinud, kui ma üksi irvitasin.

Ja just täna sain ka huumorit. Eile laadisin fotoka akusid. Täna üritasin teie jaoks mõned pildid majast teha. Fotokas vedeles voodis mu jalgade juures ja äkki hakkas suitsema. Kerges paanikas võtsin akud välja ja üks paisus ja tossas. No mida... Mul pole õrna aimugi mis tal hakkas, aga natuke sain jälle irivtada, seekord enda paanika üle.

Okei, tegelt saaks neist imelikest asjadest, mis mulle nalja pakuvad, väga palju rääkida (omaette klass on minu naljad, millest nad aru ei saa ja mina üksi naeran, või nende naljad, millest mina aru ei saa ja ainult nemad naeravad), aga ma pean varsti Adale kooli järgmi minema, niiet üritan lõpetama hakata..

Alustan jälle kuskilt õhtust.. Pere on hästi kena mu vastu ja küsivad isegi nõu mu käest laste kasvatamise kohta. Õhtuti sööme täiskasvanutega koos korralikku rooga, joome veini, vaatame telkut (seni olen iga õhtu teleka ees tukkuma jäänud). Laupäeval käisime siin lähedal ostukeskuses ema ja Adaga ning pärastlõunal Dublinis muuseumis ja ühes pubis teed joomas ema, isa ja Jamesiga. Pühapäeval käisime isa paadiga purjetamas. Hästi äge oli! Eile olin esimest korda üksi lastega, mis sujus hästi ja nüüd peangi Adale järgi minema.. Näis kuidas täna läheb..

No ja igatahes läheb mul hästi ning kõik on seni tore. Üritan ikka kirjutada ja loodan, et te annate andeks mu kirjavead ja veidra stiili. Küll mu sisemine kirjanik mus veel areneb!
Olge tublid ja tšau.