Seisund Hea

Ma olen (ikka ja) jälle imelik.
Siuke noh.. ülierutunud seisundis. Põhjust ma päristäpselt tuvastada ei oska, aga nii hea on olla.

Öösel ärkasin muide mitu korda üles. Traktor sõitis akna taga ja külalapsed loopisid kive vastu mu akent - müristas ja lund sadas. Nii äge. Seisin tükk aega akna taga ja vahtisin suu ammuli.. a no mu tuba on siuke natuke jahe, hommikuni ei passinud, ronisin teki alla tagasi ka ikka.

Ja niimuuseas.. Mõnikord on päris hea just kahte last kantseldada.. palju soojem on olla. Saab kahest kätust kinni hoida ja saab kaks põngerjat kaissu võtta.

Nämm!

Sõin just tatraputru. Mõtlesin, et äkki tahate teada.

Wiiiiiii.....

Oh seda eluelukest! Ta on palju vingem kui ma..

Olen laisk nagu alati ja alles nüüd tuli natukest isu blogida, aga no kehva mäluga nagu ma olen, on paljud ägedad asjad meelest läinud.

Alustan värskest infost.
Pereema ja lapsed oksendavad võidu.. mul ka seest keerab. Guess why..
 ...
No teistel on kõhugripp, aga mul oli kõige ägedam purjetamiskogemus ever (mitte et mul neid nüüd meeletult palju oleks..).
Pühapäevased võistlused on seni rahulikud olnud ja ilm on hea juhtunud. Sain harjutada ja õppida.
Täna ärkasin vaevu, aga no sain voodist välja ja kardinaid eest tõmmates oli kohe weeeee!
Taevas oli tume, puud ja põõsad vuhisesid.


Sõime, jõime ja sõitsime sadamasse. Jõudsime esimestena võistlusväljale, tegime paar sinka-vonkat (ma ei tea ikka veel neid õigeid termineid) ja olime valmis startima.
Pärast stardipauku hakkas siuke rall. Tuul oli maru, vihma kallas, soolased lained lendasid näkku, paar korda kaotasime peaaegu kontrolli, mõned korrad peaaegu crash'isime teisi, tihti lasime liugi küürimata purjekatekil (ajee, sinikad), võistluspinged vallandasid isegi meeste häälepaelad ja no ma rebisin Davidi (vanaisa) jaki tasku katki (ta oleks äärepealt üle parda kukkunud) jne..

Ma nautisin sottviiekümnega. Väga kaiff oli! No ikka täiegaaa... (aga koguaeg vihma ei sadanud, koguaeg tuul ei möllanud ja koguaeg lained ei lennanud.. õnneks vist).
Pärast sõime ja rüüpasime õllet teiste võistlejatega.


Ja no mu teistest tegemistest..
Vahel käin vihmaga jooksmas (vinge!), vahel käin maanteel vokkimas (vinge!), korra käisin isegi ujulas.. sport on hea!
Teaterisse olen ka jõudnud.. ja pubidesse, klubidesse. Mõnikord käin linnas jalutamas ja naudin tänavakunsti (ja linna)..kultuur on hea!
Draamat jagub. Peretuttavatel on keskeakriisid (mehed jätavad naisi maha), mõned AuPairi tuttavad jagavad oma muresid (lapsed on hullud), mul endal on mu vinged kiiksud (teate isegi) ja no inimeste reaktsioonid on endiselt põhiallikas.
Nalja saab.. aga sellest ma pikemalt rääkida ei viitsi (see pole mingi uudis ka ju). Raske päev oli ja kõht on jube täis ja uni on natukene.. niiet aitab teile.
Mul on hästi tore veel siin.. Üritan endiselt tihedamini blogida, aga arvatavasti ei viitsi.
Tšauka-pauka!

Catch up..

Ma ei jõua teile koguaeg ka kirjutada... aga kõik on endiselt hea!

Lastel olid Halloweeni peod, käisime Marlay pargi 'Õuduste metsas' ja imetlesime ilutulestikku, siis oli riigipüha ja no nädal laste koolivaheaega, mil ma jändasin nendega terved päevad (ei olnud alati kõige toredam - need lapsed ei ole eriti parki jalutamise fännid ja käsitööd peab ka alguses peale suruma).

..Tegin isegi oma esimese autosõidu, millest Lara (pereema) sai suurema adreka-laksu kui ma (paar korda kiiruseületamist, punase tule mittemärkamist ja valel pool teed sõitmist..).

..Ja hakkasin nüüd jooksmas käima, olen selle üle väga uhke.. ning sain ratta parandusest kätte. Ilm võiks koguaeg hästi ilus olla, aga kahjuks läheb just vihmasemaks (böö!). Ujulasse veel jõudnud pole.

..No ja siis mingi päev nägin hästi armsat kokakostüümis šokolaadipoissi ühe toitlustuskoha ees. Käisin siis seal kohvi joomas, aga sisse astudes avastasin, et see koht on niii suur.. ja mul polnud õrna ainugi, kus osas tema viibida võiks. Pean kunagi uuesti minema ja siis istun juba teise kohta.

..Ja no lõpuks jõudsin kesklinnas ka ära käia. Weee!

..Ja suur multikate fänn nagu ma olen.. "Tinker Bell" on nähtud ning "Mary and Max" ka. Soovitan soojalt (eriti "Mary and Maxi").

..Jahja armastust on mulle ka siin juba avaldatud. Armas! Esimest korda ütles James, et tal on mulle saladus ja siis sosistas: "I love you."
Teist korda.. lugesin talle unejutu, keerasin tule väiksemaks (ta pimedas ei maga) ja soovisin head ööd.. hakkasin trepist alla minema ja ta hõikab mind.. lähen tagasi ja küsin siis, et mis mureks.. ta: "I love you."
Ja täna sain musi..

..A ja pühapäeval lähen äkki "paadi"rallile. Loodetavasti on raju ilm.

Sai vist põhilisem kirja.
Hoidke kõva! Tšau!

Peast soe, aga mitte üksi..

Tere-tore..

Olen peast soe.

Eelmine reede oli nii ilus ilm, et ma pidin kohe pärast laste kooli viimist jalutama natuke ka lisaks. Nii tore oli! Jõudsin isegi mõnest võõrast oma 'terega' ette.. Noh ja no jalutasin ringi suu teadmata põhjustel kõrvuni.
Lõpuks koju jõudes muidugi avastasin, et mul on võti tuppa jäänud (peast soe nr 1). Õnneks oli Peter just kuskil siinkandis ja sai mu sisse lasta. Nüüdsest on igaksjuhuks võti ka kivi alla pandud.

Laupäeval uudistasin abivahenditeta (kaardita) ümbrust. Siin on niiiiiiiii palju tupik-tänavaid. Jalutasin siis toredasti tänaval kuni see otsa lõppes.. keerasin end targa näoga ümber ja naeratasin inimestele, nagu ma teaks, mis ma teen ja kus ma olen (peast soe nr 2).

Pühapäeval käisime taas purjetamas. Äge! Mehed lubasid mind muuseas võistlusteks väljaõpetama hakata. Anyways.. tagasi sadamasse jõudes jalutan Jamesil käest kinni hoides rahulolevalt kail.. Järsku avastan, et mul on päästevest ikka veel seljas (peast soe nr 3).

Esmaspäev on tore päev.. ainult et tunne oli natuke imelik. Aga ei, ma ei olnud veel taibanud, et olen peast soe. Käisime lastega pargis ja tagasiteel mõtlesin, et nädalavahetusel on ju Halloween, tegelikult on see järgmine nädalavahetus (peast soe nr 4).

Täna.. Koristasin hoolega tuba ja jutustasin msnis. Järsku mõtlen.. deem.. ma pean ju Adale järgi põrutama. Torman siis kooli poole ja poolel teel vaatan kella.. et noh, palju ma siis hiljaks jään.. Muidugi oli mul tegelt veel tund aega aega (olen peast soe ja pean teid informeerima).

Aga ma pole üksi imelik..
- Pärast purjekalt lahkumist jätsid päästevesti selga ka Lara (pereema) ja Ann (ema ema).
- Põhjus, miks ma arvasin, et sel nädalavahetusel on Halloween, oli see, et mingid peast soojad inimesed juba  dekoreerisid oma kodu luukerede ja kõrvitsatega.
- Mingi proua koguaeg lehvitab ja naeratab mulle, kui ma lapsed kooli viin või neid koju toon. Mõtlesin, et ju on pere tuttav. Täna hommikul Peteriga (pereisa) kodupoole kõndides lehvitas proa taas. Peter küsis, et kes too veel on. Ehk siis.. ta ei ole pere tuttav, ta on ka peast soe.

Ja nii muuseas..
.. Sünnipäevi tähistatakse ka siin korraliku sööminguga - isutekitajad, eelroog, põhiroog ja magustoit.
.. Lapsed olid eile eriti tublid. James aitas isegi Ada kärru, kinnitas ta turvavöö ja aitas käru lükata.
.. Jamesile ei meeldi, kui ma räägin taga tulnukate keeles.
.. Sain lõpuks Ada lõunauinakurutiini paika.
.. James sai klassikaaslaselt sünnipäevakutse ja keegi kutsus teda ka teatrisse. Oleme kõik selle üle rõõmsad, sest eelmine aasta ei kutsutud teda eriti kuskile.
..Lapsed hakkavad musse kiinduma ja ma neisse ka. See pole pikemas perspektiivis tegelt üldse kasulik (kuidas ma siis koju tulen..), aga nii hea ja soe oli eile nende kaisus multikate saatel tukastada... kuni James karjus, et ta on kuningas ja ma pean ta ees kummarduma (multikate mõju..). Siis avastasin, et ka Lara on kodus.. no ja lapsed ikka mul kaisus. Emalgi oli sips imelik olla, aga mitte selle pärast, et ta ka mulle kaissu tahtis tulla (wink Annile)... Tavaliselt lapsed lihtsalt jooksevad ja kisavad suurest rõõmust, kui mamps koju tuleb.
..aa ja peaaegu oleksin unustanud.. eile õhtul oli magustoiduks 'creme brulee'.

Tsau-blau ja nagu ikka.. olge paid!

Nädalavahetus filmivõtetel..

..või no peaaegu. Elu oli vähemalt nagu filmis.

Eelmine nädal ei tundnud ma end oma kurgu- ja peavaluga just kõige paremini. Ehk siis.. ma ei olnud eriti jutukas, läksin vara magama ja ei näinud ka just kõige parem välja. Pereliikmed vist arvasid, et ma olen nüüd nukker ja tahan koju (tegelikult polnud mul haiguse pärast küll mingit jube-suurt koduigatsust), niiet nad otsustasid mu 'koduigatsust' leevendada viies mind vennale lähemale. Vend Oleg elab Galways, mis on Dublinist umbes 200km eemal. Meie perel on Galwayst 30km kaugusel Oughterardis n-ö suvila.

Asusime siis reedel 21 paiku teele ning jõudsime 23 ajal suvilasse. Või no mis suvila, mina elaks seal aastaläbi. Koht on superilus! Maja on järvest paari sammu kaugusel, aknast on ilus vaade, maja on heas seisukorras, sisustus on luks - nagu hotellis, hoov on iluaed ja terve ümbrus on tohutult kena, vinge javeelpaljuilusaidkiidusõnu. Reede enam pikemaks väga ei veninud, passisime natuke telksi, lugesin Iiri faktide raamatut (4% Iiri populatsioonist on punapead) ja siis magama.

Ärgata oli hea. Kui kardinad eest tõmbasin, siis natuke morjendas taevas, mis oli hall, aga siiski.. Me olime nii ilusas kohas ja kammoon.. vihma ju ei sadanud. Arutasime siis perega plaanid läbi - esiteks toob pereisa  külast süüa, sööme, lähme metsa jalutama, teeme pikniku, saame Olegiga Gaways kokku.. ja edasi ei osanud tol hetkel täpsemalt midagi planeerida, aga selge oli see, et õhtuks jõuan ka Loughreasse, mis on Galwayst umbes 40km kaugusel (Oughterardist teises suunas) ja saan seal kursaõe Marisega kokku (ta on ka Au Pair).

Ma ei taha üldse pikalt jutustada, sest kirjutamine on keerulisem kui lugemine, aga hommikusöögiks oli pereisa Peter ainult mulle šokolaadikoogi tükikese poest toonud. Ta arvab, et ma olen anoreksik nagu temagi (tegelikult oleme mõlemad ülekaalus).
 ..No ja nagu plaanitud, läksime pärast hommikueinet matkama. Metsatrip looduses oli hea filmi algus. Sõnadega on seda kõike võimatu edasi anda ja pildidki (mida saate Fotkist vaadata) ei ole võrdväärsed tegelikkusega.
Jalutasime metsa, kus oli kunagi muistne küla. Matkarada läks pikki järveäärt, vaadet mitmekesistasid mäed, samblased puud, pisikesed vulisevad ojad, paar talumaja, lambad... aga ma ei ole kirjanik, niiet vaadake ikkagi pilte ja monteerige oma kujutlusvõime abil mingi ilus filmi algus.
Tagasiteel kinnitasime piknikupinkidel võileibade ja muffinitega keha.

A.. ja autoga tagasi suvilasse riideid vahetama sõites (ega matkarada asfaltist polnud) liitusime tahtmatult pulmarongiga. Külaelanikud põletasid lõkkeid ja lehvitasid, autos mänigis Supermani soundtrack.

Edasi vurasime siis Galwaysse ja saime ühes hotelli restos Olegiga kokku. Sain esimest korda lives eesti keelt rääkida (Skype ei lähe arvesse). Jõime kohvi, lapsed näppasid kuskilt küpsiseid, jutustasime (põhiliselt rääkis Peter Olegiga arvutijuttu ja tegi mu üle nalja - küll ei sobi mulle ükski tema neljast pakutud telefonist ja siis ei kõlba mulle nende auto) ja mina ikka mõtlesin, kui veider ja tore see kõik on.
Selgus, et Olegil on ka auto (Land Rover). Niiet otsustasin Iiriperest lahku minna ja Olegi elamise üle vaadata (mis on täiesti OK). Venna tegi meile korraliku õhtusöögi, vaatasime Sõpru, üllatasin oma kohalolekuga Olegi eestlastest korteri(maja?)kaaslasi (neil ei käi vist tihti naisi külas), vaatasime noolemänguvõistlusi, jõin õlut (Oleg ju ei saanud, ta pidi mind autoga Marise juurde viima).. Täiesti kodune tunne oli. Nagu oleks Eestis - venna, eestlased, eesti nimega kass (Riina), eesti keeles suhtlemine, kartulid (mitte et ma neid väga taga igatsen), viinajutt...

Ja laupäeva õhtuks olin Marise juures. Võtsime poest mõned joogid, alustasime Marise pool, liikusime pubisse nr 1 ja siis pubisse nr 2 (vist käisime ainult kahes pubis). Tantsisime (DJ sai kohe aru, mis muusika meile meeldib ja kedagi oli ju tantsuplatsile vaja), tutvusime ilusate inimestega, karjusin oma (niigi valusa kurguga) hääle ära, tegime veel mõned joogid ja kui pubi kinni pandi, liikusime uute sõpradega house-partyle. Hästi toredad noormehed olid. Sain oma huumorit teha (millest Iiri poisid väga hästi aru said), jõime kuuma viskit limpsiga (pidi tervendavalt mõjuma) ja olime ägedad. Väga muhe oli olla! Lõpuks olime Marisega parajad kapsad ja mõtsime, et peaks vist koju ikkagi liikuma (see oli siis 4 ajal).

Kaua me magada ei saanud, sest Marisel ei ole pööningutoal ust ja neil oli meeletult lapsi külas. Aga ärgata oli taas hea (mul vähemalt). Sõime ja läksime jalutama. Jalutasime üsna palju...
..Ja nüüd algab filmi põhiosa (komöödia - ja see ei ole üldse enam nii ilus kui see müstiline mets). Mingi hetk hakkas mind jubedalt häirima sitahäda. Ehk siis terve tee koju rääkisin ma sellest. Ütlesin veel, et sitajutust ei saa lahti enne, kui olen sitast lahti saanud. Jõudsime lõpuks koju. Olin nii rõõmus (üllas rõõm, et saan oma hädadest lahti). Siirdusin peldikusse ja saatsin oma mereväelased teele... Aga nad ei tahtnud kuidagi minna. Ehk siis ummistasin Marise pere peldiku täiega ära. Kerge paanika. Vaatasin ringi.. Ei mingit pumpa ega tšillitbängi. Raskem paanika. Võtsin telefoni ja helistasin Marisele. Muidugi polnud see temaga. Lahkusin siis oma pahanduse juurest hetkeks ja kutsusin Marise appi. Kasutu. Maris ei osanud ka midagi teha. Pidime perele rääkima. Ja edasi kogesin elu kõige suurem häbi. Niiiiiiiiiiiiiiiiiii suursuur häbi! Te ei kujuta ettegi, kui teil endal just midagi sellist juhtunud pole. Süü polnud muidugi ainult minu mereväelastel, sest üks lastest oli hommikul veritsenud ja loopis hoolega peldikupotti veriseid salfasid. Aga siiski.. HÄBI!!!!! Pereisa ja pereema õde siis likvideerisid mu jama, muidugi kõik lapsed tahtsid seda jubedalt näha ja mina lihtsalt pagendusin suures häbis Marise tuppa (tuletan meelde, et tal ei ole ust, niiet ma kuulsin laste muljeid ja kuigi mu nina on nohune, suutis see hais siiski jõuda mu haistmissensoritesse.. jah, mu sitt haiseb nagu nagu meie kõigi oma!) ja tundsin HÄÄBIIII. Istusin toas ja kui Maris ka lõpuks mind lohutama tuli, siis me itsitasime selle üle (uksi endiselt polnud, pere kuulis mereväelastega jännates meie lõbusat naeru.. neil nii lõbus ei olnud). Offkoors oli Marisel vaja Skype'da oma õele ja minu häbi temaga jagada. Naersime veel. Aga häbi ei kadunud. Peret ma igatahes edasipidi vältisin ja nemad mind vist ka. Mul ei õnnestunud isegi vabandada või kuidagi heastada oma tegu... (Pean mõtlema, kas ma üldse julgen enam Marisele külla minna.)

Filmi huvitavaim osa läbi. Aga lõpp veel mitte. Edasi läksime uuesti jalutama, jagasime Marisega elukogemusi (enamasti rääkisin muidugi mina - peaks kuulamise ka selgeks õppima) ja üritasime uuesti sitajutust mõtteid eemale saada (kuigi sitahäda enam ei olnud)... õnneks on mu elus huvitavamaidki seiklusi ja olukordi olnud, niiet kuidagi saime teema vahetatud. Uus teema on aga liiga huvitav, et seda teiega jagada. Niiet tänaseka aitab. Filmi lõpp on lahtine.. nagu heade filmide puhul ikka. Naerge siis mu üle ja olge vinged, sest mina olen. Nüüd on mul vähemalt terveks kuuks muigamismaterjali ja aeg lendab edasi.

Või siiski veel niimuuseasjuttu ka..
Ada minestas jälle oma nutuhoos.
Üleeile käis Marisel naaber külas ja küsis, mis neil juhtus, naabril maja haiseb. Maris ütles, et ta ei tea midagi.
Eile õhtul käisime laste koolis Montessori metoodikast loengut kuulamas (huvitav!) ja õhtustasime väljas. Targutasin vanematega ja üritasin neile leebelt halvasti öelda, et nad end parandada saaks. Juba täna hommikul nägin positiivseid tulemusi.

No ja elu on lill.. huumorit, põnevust, emotsioone...
Kuigi mul on uus jalatrauma (James hüppas peaga vastu reit) ja hääl veel kähiseb, on üldine olemine super. Käin ringi, kuulan head muusikat (Tegan & Sara, The Dodos, The La's, The Orb jmh [ja muud head]) ning mõtlen, kui tore ikka olla on (kuniks enam ei ole).

Tšauki!

Kogun hoogu..

Eluke hakkab aina sujuvamalt veerema..
Loon omale kavasid ja uurin ümbruses olevaid asutusi (ujulad, spordiklubid, poed, koolid jne), prindin kaarte (et ma oma superülimegahea -NOT- orienteerimisoskusega ära ei eksiks), mõtlen lastele päevakavasid ja uusi tegevusi... Kusjuures nad on muga juba üsna harjunud. Ada ei situ enam püksu ja James ei jookse enam mu eest ära. Kui aus olla, siis James on minuga olles päris tubli.. kiusab ainult vahel Adat.

Nädalavahetus oli ka tore. Laupäeval sain puhata (lebotasin, vaatasin telksi, jägisin Garreti jalkamängu PS3-l, vaatasin lastega multikat jms) ja pühapäeval käisime perega hästi ägedas pargis (pilte näete Fotkist - seekord kasutasin pereisa Peteri digipeegelkaamerat, mida ma veel käsitleda ei oska.. ning objektiiv oli ka rokane).

Ja muuseas..
Peter üritab natuke eestikeelseid sõnu õppida - 'jobu' sai selgeks.
Vanemad küsivad minu käest lastealast nõu (milline au!) ja soovitusi ning kaasvad mind otsuste tegemisel.
Perepoeg James tunneb suurt huvi Eesti vastu.
Olen Ada suur sõbranna ja/või õde.

Tšau-blau!